Sõna pärast sõtta (7)

Nädalavahetusel saime näha, milline on sõna jõud. Veel pisut ja Eesti olnuks silmitsi valitsuskriisiga. Teades rahandusminister Jürgen Ligi varasemaid väljaütlemisi, võis midagi taolist ka varem või hiljem oodata.

Kõik me oleme pärit sellistest oludest, kui oleme. Me ei ole saanud valida oma vanemaid, sellega seonduvalt ka geene ja temperamenti. Ent kriitiliseks olukorraks on meile kaasa antud võime ennast ohjes hoida. Kas me seda aga õigel hetkel suudame, see on iseasi.

Tunnistan, et ka mina olen selles mõttes minister Jürgen Ligi hingesugulane ning olen suust lipsanud väljaütlemisi kahetsenud ja pidanud vabandama. Õnneks olen aga suud pruukinud selliste inimeste suhtes, kellele on antud võime vabandusi vastu võtta. Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski nende hulka kahjuks ei kuulu.

Üheksa korda mõtle

Mis siis õigupoolest juhtus? Kas eesti keel on muutunud keeleks, kus varsti pead üheksa korda mõtlema, enne kui sõna lendu lased? Juba ammu teame, et neegri kohta ei tohi tänapäeval enam neeger öelda. Kui mina koolis käisin, oli see mustanahalise rassi nimetus ja mitte keegi ei kutsunud selle sõna tarvitajat korrale.

Ka homoseksuaalide nimetamisel peab päris mitu hetke mõtlema, kuidas neid avalikult defineerida. Ise nimetavad nad end küll kapis olijateks, kuid kas teised niiviisi öelda tohivad, ma isegi ei tea. Olen püüdnud seda teemat hoopis vältida, et mitte endale pahandusi kaela tõmmata.

Omal ajal ametit õppides, kui me isekeskis teatud õppeainet “punaseks” nimetasime, tekkis mul ühe õppejõuga konflikt. Tunnis, kus räägiti meie suure riigi rahvustest ja nende omavahelisest vennastumisest, kuulsin õpetaja suust, et sõna “venelane” pidavat eestlase suus kõlama halvustavalt ja tuleb öelda “vene rahvusest inimene”. Minu küsimuse peale, kas me hoopis ei solva venelast sellega, kui tema rahvuse nimetamisel lisame sõna “inimene”, mida me teiste puhul ei tee, läks õppejõud marru. Lugu lõppes minu klassist väljaajamisega.

Nüüd on siis selge, et sisserändaja kohta ei tohi enam sisserändaja öelda. Minu meelest kõlab laialt kasutusel olev sõna “muulane” hoopis kõledamalt. Tuletaks justkui mingit looma meelde. Kas need tuhanded eestlased, kes on sisserändaja staatuses kusagil mujal, lasevad ennast kuidagi teisiti kutsuda või löövad samuti lamenti, kui neid keegi sisserändajaks nimetab?

President peaks sõnause uuesti välja kuulutama. Selge on see, et me peame “sisserändaja” või “sisserännanu” asemel uue sõna kasutusele võtma. Selles osas nõustun Tiit Madega, kes Delfi veergudel küsis, mida Jürgen Ligi siis valesti ütles.

Kumb võidab, kumb kaotab?

Ligi ja Ossinovski skandaalist järeldan ka seda, et roosat roosi oma vapil kasutavat erakonda ei tohi roosaks erakonnaks nimetada. Reformierakonda oravaparteiks kutsuda aga võib. Keskerakonna juhti on võrreldud ninasarvikuga, ent sellestki ei ole mingit tõsist meediakära tõusnud. Samas on poliitikas palju karmimaid väljaütlemisi olnud ja ei mäleta, et neist oleks tõusnud sellist probleemi kui nüüd.

Ka valimisi on meil üsna tihti ja mida lähemale valimistepäev tuleb, seda karmimad sõnad konkurentide aadressil lendavad. Siit võib järeldada vaid üht: sotsidel oli vaja ühest persoonist valitsuses lahti saada ja selleks otsiti põhjust. Reformierakond oli nurka surutud, sest leida praegu uut koalitsioonipartnerit olnuks neil pea võimatu. Ent opositsiooni minemiseks ei olnud aeg sobiv.

Valimistel saame aga näha, kumb erakond sellest skandaalist võidab, kumb kaotab. Mida sellest skandaalist õppida? Eks ikka seda, et sõnal on jõud ja iga valesti kasutatud väljend võib kedagi südamepõhjani solvata. Ometi on igale inimesele kaasa antud ka andeksandmise võime.

Mina pean palju rohkem neist inimestest, kes suudavad andestada ja edasi minna. Mitteandestamine kuulub minu arvates rohkem põikpäisuse valdkonda. Siinkohal vabandan ette, sest ei tea, kas tänapäeval enam võib põikpäise inimese kohta põikpäine öelda.

Toivo Vaik
poliitikahuviline