70 aastat sõrulaste küüditamisest (3)

SIIT VIIS VÕÕRAS VÄGIVALD SÕJA JALGU SAKSAMAALE TUHANDEID SÕRULASI SÜGISEL 1944: Üks tuhandetest oli Ülo Uisk, kes kaks aastat tagasi avaldas austust võõrsil hukkunud saatusekaaslastele. Foto: Sander Ilvest

SIIT VIIS VÕÕRAS VÄGIVALD SÕJA JALGU SAKSAMAALE TUHANDEID SÕRULASI SÜGISEL 1944: Üks tuhandetest oli Ülo Uisk, kes kaks aastat tagasi avaldas austust võõrsil hukkunud saatusekaaslastele. Foto: Sander Ilvest

Näen mõttes Saksamaale sõitvat laeva ja nutvaid naisi laeva pääl…

Täna 70 aastat tagasi väljus Mõntu sadamast esimene laev oma kodust väljakamandatud sõrulastega, kes pidid Saksamaale jõudma. Esialgu jõuti Ventspilsi sadamasse. Sealt toimetati umbes 3000 Sõrve poolsaare elanikku, sealhulgas vanurid ja imikud, edasi Poola ja Saksamaa laagritesse. Kolmandik evakueeritutest suri võõrsil nälga, haigustesse ja sõjategevuse tõttu.

Sõrve tahan ma alati minna,
tuletorni alla, istuda sinna.
Sääl ootab mind Sõrve rahva kink,
see ainus, see mulle kingitud pink.

Vaid mere kohin mind jahutab maha.
Muid hääli ma enam kuulda ei taha.
Siin istub mu lapsepõlv minuga koos,
olen õnnelik ja kurb, nagu okastega roos.

Näen mõttes Saksamaale sõitvat laeva
ja nutvaid naisi laeva pääl.

Olev Sau, helilooja ja värsisepp, kes 16-aastase poisikesena Kaunispe külast Saksamaale viidi, on oma üleelamised värssidesse pannud. Luuletus “Sõrve ootab” valmis vanameistril just nüüd, vahetult enne sundevakueerimise 70. aastapäeva.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 351 korda, sh täna 1)