Viimastel aegadel on palju räägitud lähisuhtevägivallast ehk perevägivallast. Püüan ka mina siinkohal veidi mõtiskleda sellel väga raskel ja tundlikul teemal.
Lähisuhtevägivalda võib liigitada vaimseks, füüsiliseks või seksuaalseks vägivallaks, mis leiab aset inimeste vahel, kes on või on olnud omavahel lähedastes suhetes, nagu endine või praegune elukaaslane, kasuvanemad, sugulased või hõimlased.
Lähisuhtevägivalla all kannatajad on eriti raskes seisus, kuna vägivallatsemine toimub tavaliselt varjatult – kodus, pereringis. Kodu on koht, mis peaks pakkuma turvatunnet ning peresuhted lähedust, toetust ja tunnustust. Need on inimese põhivajadused, millest vägivalla all kannataja on ilma jäetud ja mida ei ole võimalik asendada.
Peale selle on suur probleem asjaolu, et vägivallatsemist näevad tihti pealt ka lapsed, kes võtavad nooruses kogetu täiskasvanuna käitumismudeliks. Seetõttu on kohatu mõtteviis, et lähisuhtevägivald on peresisene asi ja kellelgi teisel ei ole vaja sellesse sekkuda.
Tänavu 113 juhtumit
Küsimusele, kas lähisuhtevägivalda esineb palju või vähe, on mõneti keeruline vastata. Näiteks Saare maakonnas on politseis registreeritud 2014. aastal 22. oktoobri seisuga 113 lähisuhtevägivalla juhtumit.
45 juhul oli vägivalla all kannataja või nägi vägivalda kodus pealt laps. On seda palju või vähe? Arvan, et ka üks vägivallajuhtum on liiga palju.
Vägivalda ei saa aktsepteerida mitte mingisugustel tingimustel. Mida rohkem me sellest räägime, seda rohkem julgetakse oma muret avalikus teha. Seda kinnitab ka statistika, et probleemi tunnistatakse üha enam ja otsitakse abi.
2010. aastal registreeriti Saare maakonnas 53 lähisuhtevägivalla juhtu, neist lapse juuresolekul 26. Ohvriabisse pöördunuid oli 137. 2011. aastal olid need arvud vastavalt 70, 35 ja 178, 2012. aastal 72, 26 ja 151, mullu 75, 26 ja 127. Selle aasta 22. oktoobri seisuga oli lähisuhtevägivalla juhtumeid 113, neist 45 lapse juuresolekul. Ohvriabisse on pöördunud 122 inimest.
On väidetud, et lähisuhtevägivalla all kannatajat ei ole võimalik aidata, kuna ta ise ei taha seda. Kui inimene on juba kümme aastat niimoodi elanud, siis järelikult talle meeldibki selline elu.
Selliste väidetega ei saa kindlasti nõustuda. Tavapäraselt eelneb lähisuhtes füüsilisele vägivallale vaimne vägivald.
Vägivallatseja on kannatanut aastaid mõjutanud. Vägivallatseja sisendab ohvrile, et ohver ise ongi vägivallas süüdi, kuna ta käitub valesti. Pole siis ime, et toetuseta jäänud ja eneseusu kaotanud kannatanu ei suuda vägivaldsest suhtest iseseisvalt välja tulla. See ei tähenda aga, et ta seda ei sooviks.
Tõesti, me ei saa inimese eest probleeme lahendada, kuid politsei, sotsiaalhoolekande ja ohvriabi spetsialistid üritavad inimese eneseusku taastada ja pakkuda kannatanule raskes olukorras tuge.
Abi vajab ka vägivallatseja
Konkreetset juhtumit lahendama asudes pakub politsei ohvrile võimalust pöörduda ohvriabisse, võttes kannatanult selleks juba sündmuskohal allkirjastatud nõusoleku. Kannatanu nõusolekul edastatakse info ohvriabitöötajale, kes saab kannatanule ja tema perele parimal võimalikul moel abi pakkuda. Näiteks psühholoogilist abi, mida ei peaks kartma, vaid võtma kui täiendusõpet, kus õpetatakse kriisisituatsioonides toime tulema. Selle abil saab kannatanu ise oma probleeme lahendama asuda.
Nii nagu kannatanu, vajab abi ka vägivallatseja. Kui füüsiline vägivald on kuritegu, mille eest kohus karistuse määrab, siis kas me saame väita, et sellest karistusest ka vägivallatseja perele miskit kasu on, kas vägivallatseja tõesti taltub? Seda teab vaid see pere ise.
Ka vägivallatsejatele on mõeldud psühholoogiline abi, sest eelkõige peab inimene ise endale oma probleemi tunnistama, mõistma, et vajab abi ja peab soovima oma käitumist muuta. Selleks on Saaremaal võimalik kasutada psühholoogide abi.
Lähisuhtevägivalla all kannatanute abistamises on väga suur roll ümbritseval kogukonnal – sõpradel, sugulastel, naabritel, töökaaslastel.
Püüdke jääda kannatanu kõrvale ja julgustage teda abi otsima ka siis, kui ta ütleb, et ei soovi abi. Naaberkorteris toimuv vägivallatsemine ei ole peresisene asi, kui on oht, et kedagi koheldakse vääriti. Sellisest juhtumist tuleb teada anda politseile.
Juhul, kui saab teatavaks, et kaitset ja abi vajab laps, on iga inimese kohus teatada sellest viivitamatult sotsiaalasutusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organisatsioonile.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et kui sinust on saanud lähisuhtevägivalla ohver või oled oma eluga sellises keerulises seisus, et tõstad kätt oma pereliikme vastu, siis tea, et sind saavad abistada paljud sinu ümber, peatähtis on, et sa ise seda soovid.
Rahulikku ja turvalist sügist kõigile.
Kaido Vahter
Kuressaare politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht
Loading ...
Päris hea artikkel. Eriti viimased lõigud. Kuna tuntud on üks elutarkus: kordamine on tarkuse ema- siis kirjutage neid veel ehk jõuab kohale…..et ka kogukonnas olevad inimesed sellest aru saaksid. Muidu on nii, et õelust täis joomasõbrad õhutavad veelgi kirgi üles. Kuidas see lõõp ongi, et ma ei ole õel inimene, aga verd tahaks küll näha….ja joomasõbrast mehed on kordi hullemad, kui klatsimoorid kokku. Vägivaldsus on nõrga inimese väljendus.
Püüdke jääda kannatanu kõrvale ja julgustage teda abi otsima ka siis, kui ta ütleb, et ei soovi abi. Naaberkorteris toimuv vägivallatsemine ei ole peresisene asi, kui on oht, et kedagi koheldakse vääriti. Sellisest juhtumist tuleb teada anda politseile.
Juhul, kui saab teatavaks, et kaitset ja abi vajab laps, on iga inimese kohus teatada sellest viivitamatult sotsiaalasutusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organisatsioonile.
KAS NEED LÕIGUD KEHTIVAD KA PARVLAEVAL VIIBINUD EMALE JA LAPSELE (NING TEISTELE TUNNISTAJATELE), KES OMA TAHTE VASTASELT OSALESID VÄRSKES POLITSEIOPERATSIOONIS? LAPS VÕIS SAADA TRAUMA KOGU ELUKS …
No on ikka sinisilmsust. Kas kahju on, et “oodatud külalised” kinni võeti?
Kuhu me jõudnud oleme: trauma kogu eluks sellest, et kurjategijad võetaksegi kinni?
Kallis Kaido!
Keegi ei tule appi isegi siis,kui valjult appi karjud.Ja need samad naabrid on hiljem su vägivallatseva mehe parimad sõbrad.Täpselt nii,nagu Tsahkna õigustab Tulevi peksmist…Fakt on,et tegu on tehtud ja karistus tuleb vastu võtta,siis otsitakse mingit utoopilist põhjust karistuseta jääda..
Kahjuks näitab praktika, et vägivallatsejat pigem nunnutatakse ja ohvrile näidatakse parastavalt näpuga. Pole mõtet heietada, et rahvas tulge ja tehke häiriv olukord korda. Korralik seadusandlus ja karistus, nulltolerants peksmise ja püsiva igasuguse vägivalla, ka vaimse, suhtes, patustajate avalikustamine ja kogukonna tauniv hoiak ehk aitab olukorda muuta.
ka politsei peab töötama nii, et tavakodanik tunneks end turvaliselt, mitte häiritult
ja tõepoolest selline käitumine ei ole aktsepteeritav.
kindlasti muutuksid paljude kommenteerijate arvamused kui antud olukord puudutaks neid isiklikult
Kui jutt läheb kannatavate laste peale, siis palun mina isana hoolega üle vaadata ka politsei enda töökorraldus. Nimelt peeti mind kord pisirikkumise pärast kinni (ei olnud alkohol ega kihutamine) ja paluti selgitamiseks tulla politseiautosse. Aga mu laps jäi ju teise autosse. Korduvatele palvetele vaatamata ei lubanud politsei mul hüsteeriliselt nutvat last rahustama minna. Minu laps sai ka trauma. Tegemist ei olnud küll lähisuhte vägivallaga aga meie mundrimehed võiks eelkõige ise näidata laste suhtes hoolivust üles.
on argpükse – kuuleb karjuvat naist, aga appi minna ei julge. Teada on, et ise ka harrastas elukaaslase peksmist, seetõttu too lahkuski. Nii et vaadakem eelkõige enda poole, kas ise lähed appi, millised on Sinu väärtushinnangud, kas ikka on nii, et teenis ise välja jne. Ei ole vaja kirjutada, kui ühiskond pole nii kaugele arenenud, et leitakse ikka ja jälle, et keegi on ise süüdi, kui tema kallal vägivalda kasutatakse.
Selles viie realises kommentaaris on mingi suvalise ajakirjaniku süüdistamist,teiste poole näpu vibutamist ja arvamus, et sellistest hirmsatest asjadest pole politseinikul vaja kirjutada…Kes veel paremini teaks? Ja eraelus ka lihtsalt kaaskodanik on..Ometi oodatakse,kui häda käes,appi just neid “mente” ja “võmme”. Politseinik karistusi ei määra,seda teeb kohus.