Kõne Iffile: Täna räägime Iffiga heategevusest (1)

Meie, muusikud, teeme heategevust hea meelega. Sõber Antti Kammistega ikka naerame, et millegagi peab oma patte ju lunastama. Heategevus annab sulle endale ja su hingerahule kuidagi puhtama varjundi. Maailmas pole ju asjad igal pool kuigi hästi. Kui näed inimesi, kes ei saa ise ennast aidata, kes on vanad, kes on sandid, siis ikka lähed neile esinema, kui kutsutakse, et neil natukenegi rõõmu oleks.

On ka sellised kontserdid, millega korjatakse raha ja vahendeid nendele, kes on kusagil kriisikoldes hädas. Seal esineda on tähtis, see tekitab hea tunde.

Mina ei ole küll kohanud ühtki muusikainimest, kes oleks heategevuskontserdil esinemise eest raha küsinud. Ja nii palju, kui minul Eesti pillimeestega kokkupuuteid on olnud, siis heategevuse tegemisest ei ütle keegi kunagi ära.

Kindlasti leidub inimesi, kes arvavad, et miks peab mingeid heategevuskampaaniaid korraldama näiteks meditsiiniaparaatide ostmiseks. Et raha leidmine ja hädasolijate aitamine on hoopis riigi ülesanne. Aga meie riik ei ole Dubai. Oleme küll viimase paarikümne aastaga tohutu hüppe teinud, aga endiselt vaesed. Meil ei ole naftat, hõbedat-kulda-teemante. Meie riik areneb, muutub rikkamaks, aga praegu oleme liiga vaesed, et kõiki vajalikke, aga väga kalleid aparaate osta.

Sellepärast kogukond peabki appi tulema, et hädasolijaid aidata. Sellepärast ongi neid korjandusi ja “Jõulutunneleid” vaja.

Annetan ka ise. Kui leian asja õige olevat, siis ikka helistan nendele etteantud telefoninumbritele. Mis seal salata, kõige rohkem läheb hinge, kui mõnel lapsel on väga raske puue või kaasasündinud haigus, mille ravi on pööraselt kallis. Mina arvan, et aitamine on inimloomusest tulenev, loomulik käitumine.

Kui mind oleks kutsutud jää-ämbrit pähe tühjaks kallama, oleksin ka seda teinud. Mind poleks see kohutanud – käin ju iga päev külma duši all. Kuuldavasti leidus kahjuks ka neid, kes mõtlesid, et tegid endale külma vett pähe kallates kangelasteo, aga unustasid selle väljakutse puhul kõige olulisema – raha annetada.

Olen veidi reisinud ja üksjagu näinud nii tänavamuusikuid kui ka kerjuseid. Neile, kes lihtsalt kerjavad, ei anna ma midagi. Pahatihti on kerjavatel inimestel, kes on elu hammasrataste vahele jäänud narkootikumide või alkoholi tõttu, kaasas laps, et teistes haledust äratada. Kord Kreekas nägin, kuidas rasvane, täissöönud ja purjus isa sundis oma kolmeaastast last tänavakõrtsis tantsima ja ise, kurat, jõi samal ajal viina. Ei tõuse mul käsi sellistel puhkudel raha andma, ei lähe süda haledaks!

Vabatahtlikult tuleb mul tänaval raha taskust välja ainult siis, kui näen mõnda väga kihvti pillimeest mängimas.

Eks tänavamuusikute seas ole muidugi igasuguseid tegijaid – nii kiigadi-kaagadi pillimehi kui ka imetlusväärseid artiste. Neid, kes suudavad oma oskustega lausa tummaks lüüa, on olnud igal pool. Ei maksa arvata, et mängivad ainult nälginud, kurbusest läikivate silmadega muusikud. Väga paljud esinevad naudinguga, teevad seda enesearendamiseks ja publikuga otsekontakti saamiseks.

Viimane kord Firenze keskväljakul laulis klassikalisi ooperiaariaid sellise häälega naine, kes on nähtavasti oodatud solist kõigil lavadel. Lihtsalt võrratu! Ta nautis nii väga oma esinemist ja publikul polnud kahju pillikasti raha panna.

Meiegi panime.

Aga tulles tagasi eestlaste juurde – minu meelest jutt eestlaste suurest isekusest ei pea paika. Kui on ikka häda suur, siis pole see tuimaks ja tundetuks peetav Eesti rahvas midagi nii tuim ega tundetu. Kui on vaja ikka tõsiselt õlg alla panna, siis eesti inimene aitab küll.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 146 korda, sh täna 1)