Lapse taskuraha – rõõmud ja mured

Lapse taskuraha rõõmud ja muredKoolivaheaja saabumisega kaasnevad alati sarnased emotsioonid – vabaduse ootuses elavad lapsed muutuvad päev-päevalt rõõmsamaks ja nende vanemad silmnähtavalt murelikumaks. Eks täiskasvanutel ole muretsemiseks ka põhjust, sest lisaks vabale ajale, mis lastele nüüd ohtralt kätte voolab, vajavad nad oma vabaduse sisustamiseks ka tavapärasest suuremaid materiaalseid ressursse ning meie riigis on selleks juba üle kolme aasta olnud eurod.

Kui koolivaheajal koos perega reise vms ette võetakse, planeeritakse need enamasti aegsasti ja pere eelarvegi kohandatakse vastavalt. Kui plaane ei tehta, ootavad last tõenäoliselt ees sõpruskonnaga hängimised ja tšillimised ning igapäevased rahaküsimised kuuluvad asja juurde.

Praegust laste põlvkonda peetakse kõigi aegade enim huviringide-treeningutega jms ülekoormatud põlvkonnaks, mis tähendab, et organiseeritud tegevuse rohkus võtab lastelt igapäevaselt lõviosa ajast, nii et puhkepäevadel ja koolivaheaegadel tahetaksegi olla lihtsalt niisama.

Kui palju ja milleks anda?

Ilmselgelt on see ka kõige kõrgema tarbimismentaliteediga põlvkond, kes üles kasvab, ning olla edukas ja ostujõuline kuulub vaieldamatult elustiili juurde.

Tõenäoliselt kerkib igas lastega peres taskurahateema üles siis, kui laps läheb esimest korda kooli. Küsimusi tekitab, mille tarbeks lapsele taskuraha anda, kui palju anda ja kas üldse anda.

Veel murtakse pead selle üle, kas kanda raha lapsele kaardikontole või anda sularaha, kas anda raha nädala kaupa või kord kuus jne. Meie, praeguste lapsevanemate lapsepõlves jagati lastele raha väga “sihtotstarbeliselt” ja enamasti täpselt: kinoraha, jäätiseraha, kommiraha jne. Just nii palju, kui parasjagu vaja oli. Nii nagu praegu, lastehordid poode küll ei külastanud. Praeguse aja lastele on aga ostlemine muutunud elustiiliks ja neile antud raha vanemad tihtilugu eriti hoolsalt üle ei loegi.

Pole mingi saladus, et piisavalt raha omamine iga päev annab lastele teiste hulgas teatava positsiooni ja võimu. Ainuüksi koolipuhvetis või poes võib ta ju osta, mida süda ihaldab.

See, et lapsed enamasti vanematele aru andma ei pea, millele nad raha kulutavad, tingib ka selle, et üha rohkem ostetakse nn rämpstoitu ja loobutakse kergekäeliselt koolitoidust. Mitte seetõttu, et koolitoit ei maitse, vaid sellepärast, et ise toitu osta on lihtsalt cool. Lapsed aga teadupoolest oma elamisraha ise ei teeni ja kogu vajaminev raha tuleb ju vanematelt. Siin tekibki olukord, kus lapse enesetunde ja heaolu huvides antavad rahasummad hakkavad kujundama mõtlematult pillavat käitumist ja kahjustama tervist.

Jõuamegi selleni, et lapsele tuleb raha väärtust ja raha kasutamist õpetada juba koolieelses eas. Mida poest osta – see teadmine kujuneb lapsel ju koos perega poes käies. Laps näeb juba väikesest peale, mida perele toiduks ostetakse.

Vanemate selgitused toiduainete koostise ja kasulikkuse kohta on seejuures igati teretulnud. Seetõttu ei ole mõistlik loobuda lapsega poes käimisest, peljates, et laps hakkab jonnima. Just väikelapsega järjepidevalt koos poes käies ja temas juba maast madalast ostmisharjumusi kujundades saavutame selle, et ta oskaks suuremana ise targalt sisseoste teha.

Samuti peaks lapsele juba varakult hakkama selgitama pere arvemajandust. Perel on tarvis maksta elektri, vee ja kütte eest, autoga sõitmiseks tuleb osta bensiini, majapidamises on vaja mitmesuguseid tarvilikke asju, samuti vajame kõik riideid ja jalanõusid. Nii õpivad lapsed tasapisi aru saama ka kulude ja tulude süsteemist ning palga mõistest.

Arusaam, et laps saab ka ise endale raha teenida, kujuneb välja nooremas koolieas. Siis saab ka esimesed tõelised töökogemused, näiteks esimesel suuremal muruniitmisel, aiasaaduste müümisel või naabrimemme abistamisel, mille eest last meeleldi rahaliselt premeeritakse. Esimene väljateenitud tasu on ju alati magus ega unune.

Kas lapsele tuleks maksta ka kodutööde tegemise eest? Hinnakirja koostama ehk siiski ei peaks. Kodused tööd puudutavad ju oma kodu ja pereliikmete heaolu ning neid töid tehakse ikkagi omavahel ära jagatuna ja vajaduse tõttu.

Raha motiveerib töötama

Samuti ei ole mõistlik maksta lapsele taskuraha pelgalt hinnete eest, sest õppimise motiiv ei peaks kindlasti olema raha. Last aeg-ajalt premeerida tubli tunnistuse ja abistamise eest on aga kindlasti tore mõte.

Aastaid suviti lehelastega tegeledes jõudsin tõdemuseni, et raha on küll see, mis motiveerib lapsi töötama. Lisaks kujunevad lastel, kes varakult töötamisega alustavad, välja sellised eluks vajalikud omadused nagu täpsus, julgus ja viisakus, mis on edaspidises tööelus väga olulised töötaja kvaliteedi näitajad.

Oli näha, et oma töötasu kasutamise osas jagunesid lapsed kaheks: ühed, kes kogusid raha, ja teised, kes selle kohe ära raiskasid. Aga eks ole see ju samamoodi täiskasvanute maailmas.

Trendiks on muutunud see, et gümnaasiumiealised õpilased teevad kooli kõrvalt näiteks teenindajatena väikeseid tööotsi. Neid lasteks nimetada aga enam ei passi ja omateenitud taskuraha oskavad nad selles vanuses tõenäoliselt juba arukalt kasutada.

Raha hinnata ja õigesti kasutada oskavadki paremini need, kes on koolilapseeas töötegemisega kokku puutunud. Kas oma tööga teenitud raha annab lapsele vabaduse otsustada igapäevaostude üle või saab sellest rahast investeering eluliselt vajaliku nutiseadme ostmiseks, ei olegi niivõrd oluline, sest talle sobivaid valikuid teeb inimene ju elus ikka ise.

Oluline on see, et laps oskab hinnata raha väärtust, mõistab ajahulka ja pingutuse vajadust, mis rahateenimisse panustatakse, ning saab aru, et mitte miski, ka raha, ei teki iseenesest.

Meie pere pesamuna hakkas raha vastu huvi tundma umbes kolmeaastaselt. Ta rõõmustas iga sendi üle, mis tema pihku pisteti. Nende tarbeks sai ostetud isegi Pipi pildiga rahakott. Kõige rohkem meeldisid talle kollased sendid, sest need olid tema arvates väga väikesed ja väga ilusad. Poodiminekuid ootas väike piiga väga ja iga kord haaras ta poodi minnes oma rahakoti kaasa, valis välja oma jäätise või joogi ning valas müüjale letile oma kollased sendid. Kannatlikult ja naeratades luges müüja iga kord raha üle ja andis üleliigse tagasi.

Ühel päeval märkas väike neiu, et on olemas ka suuremad mündid, mille eest sai millegipärast rohkem kraami osta. Nii lisandusid lapse tungival nurumisel rahakotti ka ühe- ja kahe-eurosed. Raha luges nüüdseks neljane neiuke aga nii: “Üks raha, kaks raha, kolm raha…”, sõltumata raha suurusest ja värvist.

Pärast pikaajalisemat ja järjekindlat selgitustööd hakkas laps aru saama, et ühed sendid on tugevamad kui teised ja paberist raha peal on veel suuremad numbrid. Nüüd küsib ta meilt nõudlikult: “Palun viiekat ja… säästukaarti!”

Piret Kaasik
lapsevanem ja lasteaiaõpetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 425 korda, sh täna 1)