Suur maa, suured asjad: Vajadus õppida ei kao kuhugi

neeme korvTäna on kõigiti sobilik päev kirjutada õppimisest. Lõpeb järjekordne täiskasvanud õppija nädal, millel sedapuhku deviisiks “Õige aeg on õppida”. Igasugust teatavat kampaanialikkust sisaldavad tähtpäevad-teemanädalad tulevad ja lähevad.

Vajadus õppida – edasi õppida, juurde õppida – ei kao aga kuhugi. Pigem see tendents hoopis süveneb. Mitte ainult meil, vaid kõikjal arenenud maailmas.

Väljend “eluaegne üliõpilane” omandab hoopis teistsuguse tähenduse. Negatiivsetest varjunditest saavad positiivsed. Me räägimegi ju eluaegsest õppest ja see ei tähenda praegusel ajal kuskil õppeasutuses vegeteerimist, vaid tõepoolest täiendus- ja ümberõpet. Vanaemad-vanaisadki pole ülikoolis enam kuigi haruldane nähtus. Tartu ülikoolis on näiteks niinimetatud väärikate ülikoolis igasuguseid põnevaid loenguid-seminare kõikvõimalikel erialadel.

Mulle endale on täiskasvanute õpe ehk teadusharuna andragoogika sellest sügisest tähtis teema. Nimelt astusin samuti uuesti ülikooli. Miks? Täiesti loogiline küsimus.

Olen päris mitu aastat mõelnud, et võiks õppida, ja midagi kohe päris uut. Uut mulle endale.

Suve hakul sattusin kirjutama ühe külalisloo maanteeameti ajakirja Teeleht. Ajakirja sirvides hakkas silma kuulutus… Ja nii juhtuski, et septembri alguses leidsin end Tallinna ülikooli Haapsalu kolledži liiklusohutuse erialalt. On selline rakenduslik haridus.

Liiklus, selle jälgimine, on olnud mu ammune huviala ja hobi. Lahendasin poisikesena autojuhiloa eksamiks valmistujatele mõeldud liiklusteste, sestap pole ka üllatus, et sain ühena esimestest oma klassis kätte jalgratturi juhiloa.

Ajakirjanikuametis on liiklusega seonduv olnud üks mu lemmikteemasid ning elu viis kokku ilmselt Eesti ühe parema motokoolitaja Olaf Punabiga. Kas mul õnnestub endal liikluskoolitajaks saada või õpitut oma senisel erialal rakendada… loodame. Tuleb pingutada.

Ühelt poolt eeldab täiskasvanueas õppimine mõistvat tööandjat, teisalt nõuab aga tublisti tahtejõudu ja ajaplaneerimist. 20- ja 40-aastasel inimesel on päris oluline erinevus. Noorte ajudega kiiruses ei võistle, kuid see-eest on vastukaaluks kõrvale panna elu- ja töökogemus. Kuid ikkagi tekib igal täiskasvanud õppijal mõnikord küsimus, kas ta ikka tuleb toime, ja hinge kahtlus, kas ta on ikka õigel teel. Ilmselt on sel täiesti loogiline põhjus – kui sul on juba diplom taskus ja erialane töögi, siis milleks see pingutus nädalavahetustel ja uneaja arvel?

Vastus on tegelikult lihtne. Esiteks, praktiline vajadus. Eelmise kümnendi teisel poolel, masuajal, räägiti palju majanduse ümberstruktureerimise vajadusest.

Tehnoloogia areng kaotab seniseid töökohti, samas loob aga uusi. Äsja esitletud tööandjate manifestis seisab: “Viimase poole sajandi jooksul on keskmise sissetuleku lõksust edukalt välja murdnud vaid 13 riiki, kellest parimad näited on Soome, Lõuna-Korea ja Singapur. Neid ühendab lõksu kinni jäädes tehtud jõuline panus haridusele. See on ka Eesti olulisim väljakutse.”

Elukestev õpe peaks muutuma elustiiliks nii tööandjate kui ka töötajate jaoks – selles võiks osaleda viiendik tööealisest elanikkonnast, sooviksid tööandjad.

Teiseks, õppida on emotsionaalselt mõnus. Kui oled uue teadmise võrra rikkam ja seda õnnestub juba kasutada, on niisugune tunne, nagu oleksid korvpalliplatsil kolmepunktiviskega tabanud. Ka igapäevatöö edeneb paugupealt paremini.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 120 korda, sh täna 1)