Omavalitsuste liitmine pole midagi ennekuulmatut (5)

tõnu preiEesti kohalike omavalitsuste võimekuse hiljuti avalikustatud uus pingerida, kus esimese 50 hulgast ei leia ühtegi Saare maakonna valda, seevastu viimase 50 hulgas on neid koguni 6, peaks olema piisavalt kõnekas analüüs, mõtlemaks, mida teha, et meie omavalitsused tugevamaks muuta.

Tahet selleks näib aga meil, saarlastel, ikka veel nappivat – miks muidu kõik katsed valdade haldussuutlikkuse parandamiseks, olgu selleks nende koostöö omavalitsuste liidus või ühinemisläbirääkimised, üle kivide ja kändude käivad.

Kaarma, Kärla ja Lümanda käimasolev ühinemine Lääne-Saare vallaks on alles teine omavalitsuste liitmine Saaremaal pärast valdade taastamist 1990. aastate algul. (Esimesed ühinejad olid Kuressaare ja Kaarma 1999. aastal.)

Kõrvaloleval leheküljel esitatud ülevaade maakonna omavalitsuste arvu muutumisest kinnitab aga, et omavalitsuste liitmine pole midagi ennekuulmatut. Pigem vastupidi, nende halduspiire on korduvalt muudetud ennekõike kohaliku majanduse arengust ja rahvastiku muutustest lähtuvalt.

Halduspiiride muutmist nõuab majanduse areng

Talupoegade omavalitsusega vallakogukonnad said senistest mõisavaldadest 1866. aastal, kuid peagi nõudis pärisorjusest vabastatud maa kiire areng muudatusi ka haldussüsteemis. 1891.–1892. aastal leidis Saaremaal aset esimene suur valdade liitmine.

Selle tulemusel said väikestest mõisavaldadest tugevad hästitoimivad omavalitsused, mis kestsid iseseisva Eesti uue vallaseaduse jõustumiseni 1. aprillil 1939.

Uut reformi nõudis aastakümnetega maal tunduvalt muutunud elu – mõisad olid kadunud, tööjõud ümber paiknenud, tekkinud uued tegevusalad, kujunenud uued keskused ja uued ühendusteed.

Reformi käigus kaotati valdade lahusosad, jälgiti, et valla piiridest selle kõigile kättesaadavas kohas asuva keskuseni oleks kõige rohkem 7–8 km ning et vald oleks seejuures elujõuline.

Suure hulga külanõukogude moodustamine valdades 1945. aastal oli tingitud nõukogulike reformide (riiklike töökohustuste ja varumisülesannete jaotamine, kollektiviseerimine jm) kiire läbiviimise vajadusest.

1954. aastal võeti ette külanõukogude ühendamine põhjusel, et kolhooside ühinemise järel ei vastanud nende piirid külanõukogude piiridele, “mis tunduvalt raskendab külanõukogude tööd nende ees seisvate ülesannete täitmisel riigivalitsemise ja majandusliku ning kultuurilise ülesehitustöö alal”.

Ka järgnevatel aastatel tehtud muudatusi põhjendati vajadusega parandada juhtimist, tugevdada kaadrit ning odavdada riigiaparaadi ülalpidamise kulusid.

Eesti taasiseseisvumisel taastati omavalitsused enamasti 1939. aasta piirides, hoolimata poole sajandi jooksul toimunud muutustest. Kuid veel suuremad muutused ootasid ees: majanduse taandareng viis töökohtade kadumiseni maal.

Praegu leiavad koduvallas tööd vähesed, väga paljud peavad aga ette võtma kuluka töölesõidu maakonnakeskusse või nädalatepikkuse tööreisi Tallinna või koguni välismaale. See on viinud noorte tööjõuliste inimeste, maksumaksjate lahkumiseni.

Ääremaastunud on ka kunagised keskused, kaugematest küladest rääkimata. Kasina eelarvega valdadel on aga üha raskem hakkama saada isegi hädavajalike töödega. Kas pole siis majanduslikud põhjused omavalitsuste liitumiseks ilmselged?

Kahaneva rahvaarvuga vallal pole tulevikku

Omavalitsuste sünniaastal 1866 peeti silmas, et vallas oleks vähemalt 200 meeshinge, 1920. aastal soovitati valla elanike keskmiseks arvuks 2000 ning 1945. aastal moodustati külanõukogud arvestusega, et neis oleks umbes 250 majapidamist ja kuni 1000 elanikku.

Koguteose “Saaremaa” (1934) andmetel oli 1922. aastal kõigis Saaremaa valdades peale 271 asukaga Ruhnu elanikke vähemalt 2000, seejuures Loona, Hellamaa, Kärla, Mustjala, Kihelkonna, Kaarma-Suure, Valjala, Lümanda ja Pihtla vallas oli neid üle 3000 ning Torgu vallas koguni 4028. Rahvastiku tiheduselt oli esimesel kohal Torgu vald – 32,9 inimest ruutkilomeetril.

Tänavu 1. oktoobril aga ei küündinud Saare maavalitsuse andmeil tervelt seitsme Saaremaa valla – Ruhnu, Torgu, Mustjala, Laimjala, Kihelkonna, Lümanda ja Pöide – elanike arv enam 1000-ni, üle 2000 on see veel vaid Leisi ja Kaarma vallas.

Oleme jõudnud sinnani, et mõnes vallas pole enam mõtet jagada inimeste arvu ruutkilomeetritele, vaid vastupidi – ruutkilomeetreid viimaste vallaelanike vahel.

Torgu vald on pindalalt vaid mõne ruutkilomeetri võrra väiksem kui 1922. aastal, aga elanike arv moodustab vaid 8,8 protsenti 1922. aasta omast. Ühe ruutkilomeetri kohta on see 2,8 inimest, kusjuures neidki vähem kui kolme vallas sissekirjutatut on palju suurem tõenäosus kohata mitte sellel Taga-Sõrve ruutkilomeetril, vaid pigem Tallinnas või koguni Soomes.

Kas pole nendele numbritele otsa vaadates imelik, et kuigi mõne valla kogu rahvas mahuks juba kenasti ära Kuressaare mõnda suuremasse korterelamusse ning lasteaia, kooli ja kaupluseta valla valitsuse liikmed sõidavad vallamajja tööle justkui komandeeringusse hoopis mujalt, ei taheta neis ikka veel midagi kuulda naabritega ühinemisest?

Ehk lisab selleks innustust teadmine, et meie naabersaarel Kärdla ja Kõrgessaare ühinemisel moodustatud Hiiu vald on nüüd Eesti omavalitsuste võimekuse pingereas 14. kohal ning alla 5000 elanikuga omavalitsuste hulgas koguni 1. kohal.

Tõnu Prei
saarlane

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 462 korda, sh täna 1)