Et ühendvald ei ääremaastuks (1)

et ühendvalt ei ääremaastuksLääne-Saare vallavolikogu valimised toimuvad 7. detsembril. Idee, millega kandideerisin mina aasta tagasi, sai 82 valija toetuse. Volikogusse pääsemisest jäi vajaka kaks häält. 

Ääremaastumise murele leevendust otsiva “Lihtsamaja idee” toetajad ei pea tundma pettumust. Aasta jooksul volikogus ja komisjonides toimunu näitas, et konkreetse arendusega tegelemiseks polnuks vähimatki võimalust. Ka täna, kui mind on meelitatud kandideerima, on raske näha midagi muud nii selget ja tegemisväärset, millest võiks sündida murrang maapiirkondade tühjenemise mure teemal. Selline hinnang kõlab upsakalt, kuid see on isiklik ja aus arvamus hetkeolukorrast.

Ei ole minul õigust arvustada volikogu ja komisjonide töö protseduurireegleid. Nõustun hinnanguga: “Me oleme kahekümne aasta jooksul ehitanud liiga keerulise (ja kuluka) riigi!” Riigiametite struktuur tundub väikese riigi jaoks ebaproportsionaalselt keeruline. Meie ümber toimuv on riiklikult määratud, mille tõttu ei ole kohaliku omavalitsuse tasandile jäänud kuigi palju otsustusvabadust, isegi kui südames paremat soovitakse.

On üks oluline seadusteülene mõõdik – meie pärand neile, kes tulevad meie järel. Jagan oma poliitiliselt aktiivse sõbra veendumust, kelle tegevuse eesmärk on, et tema tütar ei peaks kunagi tulevikus küsima: “Isa, sina ju teadsid, miks sa mitte midagi ei teinud?!”

Jälg ajaloos

Esimese vabariigi ajal vallavalitsustes ja volikogudes tehtu on dokumenteeritud ja suuremas osas arhiividest kättesaadav. Väidetavalt on seni internetis avaldatud ainult kaks protsenti arhiividest, kuid digitaliseerimine jätkub ja küllap muutub tol ajal otsustatu kõigile vabalt loetavaks.

Loomulikult avalikustatakse tänapäeva juhtimisotsused – iga valla veebilehe kaudu pääsed dokumendiregistrisse, et uurida, milliseid teemasid volikogu istungil käsitleti, kes mida ütles või kuidas hääletas. Edukamate valdade volikogu istungeid saad jälgida videoülekandena internetist nagu riigikogu istungeid.

Kas tänapäeva volikogude liikmed võivad vaadata uhkusega tulevikku, öeldes, et nad tegid parima, et jääks kestma elu riigi selles osas, mille eest võtsid vastutuse? Et nende jäetud jälg ajaloos saaks sama väärikas, kui nendel lugupeetutel, keda täna “aja lugudes” meenutatakse?

Kindlasti pole vale ka rahulikum suhtumine – keegi peab volikoguliikme kohustuse endale võtma. Osaletakse selleks, et juhtimisprotsess püsiks aus, valitseks õiglus ega kahjustataks vallaelanike huve.

On loomulik, et materjalid volikogu tööks valmistavad ette spetsialistid – vallaametnikud. Otsuste eelnõud sünnivad vallaelanike, allasutuste või ettevõtjate soovidest ja harvem komisjonide töö tulemusena.

Millest peaks koosnema isiklik otsustusprotsess, kui tuleb hääletada oma kodust kümneid kilomeetreid kaugemal tehtavate detailplaneeringute üle või valla majandusaruande numbriterägastiku kinnitamiseks?

Sotsiaalteadlase Ülo Vooglaiu “Ööülikooli” loengus kõlas: “Otsustamine küsimustes, millest mõhkugi ei taipa, on pehmelt öeldes sigadus!”

Mis tähendab, et enne, kui end kusagile valida lasen, peaksin endalt küsima: kas mul on aega, kas mul on oskusi, kas minu põhitöö võimaldab süvenemist dokumentidesse, seadustesse, määrustesse, kohtumisi inimestega, tutvumist otsustuspiirkonna oludega, infovahetust, pidevat ÕPPIMIST? Esindusdemokraatia – rahva esindamine on põhitöö ainult riigikogu liikmetel.

Valitsegu tasakaal

Positiivse plaanina ootaksin huvi ja ohverdatud aega tulevase ühendvalla kaugemate piirkondade esindajatelt. Kirjuta internetiotsingusse “rahulolev teise kiirusega Eesti” ja veendu veel kord, et eesmärk ei ole sekkumine linna ja suuremate asulate ümber toimivasse “esimese kiirusega” elusfääri.

Kuna ainult palgavaesuse sõnumi kuulutamine mõjub maaelule hävitavalt, otsiksime koos tasakaalu ja ühisosa meie rikka looduskeskkonna ja tehnoloogilise võimekuse vahel. Ka presidendi aastapäevakõnes kõlas: “Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.”

Ühendvalla valimistele järgnevad riigikogu valimised – üks viiv, kui meist igaüks võib end tunda kõrgeima riigivõimu kandjana (põhiseaduse § 1 ja § 56). Et “kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on… pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus”.

Kus on nii kirjutatud ja millal sa kodanikuna selle üle viimati mõtisklesid?

Tiit Tilk
Kaarma valla elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 350 korda, sh täna 1)