Kõne Iffile: Tänases jutuajamises meenutab Iff oma sõpra ja kolleegi Jaak Joalat (6)

Saime Joalaga tuttavaks 1968. aastal tänu tolleaegsele noortestuudio saatele “Kanal 13”. Joalat toona juba teati, sest ta oli mitu korda televisioonis esinenud. Sel ajal oli televisioon nagu pühamu – kes seal juba esines, see oli nimi.

Kui palju me Joalaga algul just sõbrustasime, aga kui ta 68. aasta sügisel sõjaväkke võeti ja “hüppes” käis, tuli ta alati minu juurde. Mina elasin 69. aastal ju Tallinnas, sest mind oli ülikoolist juba välja löödud. Käisime koos mingitel pidudel ja bände kuulamas ning niimoodi pisitasa see sõprus meil arenes.

Kuna noori lauljaid – meie generatsiooni omasid – oli tollal üldiselt vähe, oli meil side omavahel päris tugev. Ühiseid esinemisi oli ka – küll võistlus-, küll muudel kontsertidel.

Siis läks Joala tähelaev liikvele – ta käis Sopotis ja võitis; tema üleliiduline karjäär hakkas pihta ja meie kontaktid jäid hõredamaks. Kuigi esinesime Venemaal sageli ka samadel lavadel, kui Apelsinis olin. Sõitsime rongiga Tallinna ja Moskva vahet ja mõnikord saime rongis kokku.

Muide, olen näinud elus igasugust vastuvõttu ja igasuguseid tormilisi aplause, aga see kord, kui Joalat Omski staadionil vastu võeti, ei kustu mu mälust kunagi. Seal oli umbes kuuskümmend tuhat inimest, meiegi esinesime seal. Kui Joala aga kontserti lõpetama tuli, siis tõusid esimeses reas kõik rahvamalevlased püsti ja võtsid üksteisel küünarnukkide alt kinni –muidu oleks staadionitäis rahvast kõik murule tormanud. Jaak Joala oli tollasele publikule ju nagu jumal.

Pärast seda, kui ta oli Venemaa-karjääri lõpetanud, tuli meil idee, et teeme projekti 60-ndate aastate lugudega, “Kollase allveelaeva”. Otsustasime, et Joala peab ka pundis olema. See aeg oli kuradi kihvt. Joala oli tark muusik: ta ei jätnud enne jonni, kui tulemus oli teda rahuldav. Läks veel aega mööda ja siis aastal 1996 tegime – see oli peaasjalikult Joala idee – kolme mehe tuuri. See oli võimas tuur.

Joala oli väga tark poiss, sest kui me sellel 96. aasta tuuril kolmekesi ringi sõitsime, siis jätkus juttu kauemakski. Ta oli palju lugenud ja näinud, temaga koos oli tore.

Pärast seda oli meie viimane ühine esinemine 99. aastal, kui Eri Klasi 60. juubelisünnipäeval Joala, Mäks ja mina kolmekesi ühte lugu laulsime. Nii palju meil seda ühist tööd oligi.

Pärast, kui ta kapseldus, ma teda viimased seitse-kaheksa aastat ei näinudki, ta ei võtnud ka telefonitoru. Aga see ei ole üldse tähtis, kuna tema tegi valikud oma elus ise.

Ent lõppude lõpuks on nii – selleks, et olla inimesega koos, ei pea sa teda näost näkku nägema, olete ju nagunii koos.