Sügis on vaieldamatult mu lemmikaastaaeg. Esiteks on kõik värvid nii erksad ja ilusad ja kogu loodus on kuidagi rõõmus, et saab talveks puhkama minna. Kogu see ilu on justkui viimane kummardus möödunud suvele ja rõõmus tervitus algavale puhkusele. Teine põhjus, miks mulle sügis nii väga meeldib, on see meeletu küllus, millest (Saare)maal elades on nii lihtne osa saada.
Seda, et sel aastal metsad seeni täis on, teavad vist kõik. Tõesti, ja ikka veel on! Nädalavahetusel käisin hobusega metsa vahel luusimas ja nägin kümneid korjamiskõlbulikke puravikke ja riisikaid. Aga seeni oli mul rõõm varem teha. Lausa mitusada purki marineeritud hõrgutisi on oma korda ootamas. Midagi pole teha – korilus on nagu sõltuvus ja raske on end külluse keskel pidurdada.
Just see sõltuvus ajas mind möödunud nädalavahetusel Koigi rappa, kuhu tasub praegu ka siis minna, kui midagi korjata ei viitsi. RMK on teinud ära suure töö ja taastanud raba läbivad matkarajad. Tõeliselt ilus jalutuskäik imelises looduses!
Mina korilasena otsisin aga üles oma salakoha ja korjasin paari tunniga 12-liitrise ämbritäie jõhvikaid. Ja lisaks üht-teist veel: kaheksa plastpudelit, peotäie kommipabereid, poolikuid mahlapakke ja õllepurkide kuuspaki plastkinnituse.
Mulle jätkuvalt ei mahu pähe, kuidas keegi suudab nii ilusasse loodusse prahti maha jätta. RMK teeb meile ju teene, kui matkarajad taastab ja inimesed selle ilu keskele laseb, aga meie peaksime oma loodust paremini kohtlema. Ehk rääkimine ikka pikapeale mõikab.
Aga tagasi küllase sügise juurde. Mitte ainult mets ja raba pole kohad, kus sügis ande külvab. Ka talumajapidamises saabub aeg oma töö vilju maitsta. Nii kolivad meie külmkappi lihaks kasvatatud sead, jäär ja pardid. Tapmine on kurb ja mina vesistan alati: ikkagi oma loom ja armastusega kasvatatud. Samas, keegi ütles ilusasti, et loomale on see ülim tunnustus, kui ta oma peremehe laualgi kiita saab. Eks ta nii ole.
Omakasvatatud lihal on teine, palju parem ja puhtam maik ning seda süües väärtustad ehk rohkem looma elu. Küll aga olen ma arvamusel, et kõik, mis elu andnud looma kehast alles jääb ja süüa kannatab, tuleb ära süüa. Küüslaugu ja sibulaga võis hautatud ajud, Risto pere retsepti järgi tehtud verikäkid ja sisefilee-neerude-südame, oma aia sibula ja küüslaugu ning porgandiga täidetud magu on tõelised delikatessid. Oli päris naljakas, et kui näiteks ajusöömisest sotsiaalmeedias rääkisin, sain mitmete verbaalselt viltuvaatavate kommentaaride osaliseks. Aga oma kodu loom ju, puhas ja terve. Miks siis mitte viimast võtta… Ja nii hea on!
Aga jällegi algusesse tagasi. Võtke sügisest viimast. Tehke koduaias puhas vuuk ja pange purki või külma kõik, mis hoolega kasvatatud (mina pean asuma maadlema kõrvitsate, pirnide ja roheliste tomatitega).
Minge metsa ja rappa. Praegu on parim aeg seda kirjeldamatu lõhnaga sügise õhku hingata ja oma ämbrid-korvid head-paremat täis noppida. Kuid loodusesõbrana palun ma siiralt: ärge jätke oma prahti metsa alla või rappa vedelema!
Loading ...
Lisa kommentaar