Piibe Post – tüdruk isa jälgedes (2)

AMET KOGU ELUKS: Piibe Postile meeldib agronoomi töö niivõrd, et seda võiks teha elupäevade lõpuni. Foto: Irina Mägi

AMET KOGU ELUKS: Piibe Postile meeldib agronoomi töö niivõrd, et seda võiks teha elupäevade lõpuni. Foto: Irina Mägi

Viljelusvõistlusel märkimisväärselt kõrget taset näidanud noor agronoom Piibe Post kinnitab, et tema kutsumus tegelda maaharimisega on ennekõike inspireeritud põllumehest isa Tõnu Posti eeskujust.

“Isa eeskuju on olnud määrav,” lausub Piibe Post ja meenutab, kuidas ta juba lapsena isa kõrval istudes autoaknast viljapõldudele avanevast vaatest rõõmu tundis ja samal ajal ka tulevase elukutse tarvis kildhaaval teadmisi tallele pani. “Kui me sõitsime, siis isa ikka aeg-ajalt küsis, mis ühel või teisel põllul kasvab, ja mulle jäi nagu jube hästi meelde, milline on oder, nisu või rukis.”

Piibe sõnul kuulis ta juba lapsena kodus, et põllumajandusel on tulevikku ja Kõljala osaühingu aasta-aastalt paranevad majandusnäitajad ainult kinnitasid seda. “Minule on kogu aeg meeldinud ka see seltskond, kes põllumajandusega tegeleb, põllumehed kohe on selline omaette rahvas,” muigab Piibe.

Kogu elu põllumajanduses

Et olla meeldivas seltskonnas ka koduseinte vahel, on Piibe elukaaslasekski agronoomi valinud. Asjaolu, et sel moel pole vabal ajalgi tööjuttudest pääsu, Piibet ei häiri. “Ma olen ju terve elu niikuinii selle sees elanud. Mulle ala väga meeldib, muidu ma poleks seda õppima läinud.”

Ehkki töö Kõljala POÜ-s kui edukas põllumajandusettevõttes on noorele agronoomile suur väljakutse, pole Saaremaale tagasipöördumine Piibele olnud siiski ainus mõeldav variant. “Mõttes on olnud igasuguseid asju ja ma ei ütle, et ma eluajaks siia jään, aga praegu mulle väga meeldib ja seda tööd võiks ma küll eluaeg teha,” räägib ta. Väga palju annab juurde seegi, et töötada saab isa juures ja mitte mõnes võõras firmas. “Siin rabeled nagu iseenda jaoks, mitte lihtsalt palgatöötajana kellelegi teisele.”

Kui aga tõesti peaks agronoomikutsest tüdimus tekkima, siis on põlluharija teadmistega võimalik mujalgi toimetada. “Põllumajandussektor on hästi lai, alustades sisendite müügifirmadest ja lõpetades kõikvõimalike nõustajatega,” loetles ta võimalusi, kus agronoom hakkama saab.

Piibe räägib, et erinevalt vend Laurist, kes õpib maaülikoolis loomakasvatust, on temale alati põlluharimine rohkem meelt mööda olnud. Mõistagi pole taimekasvataja elu ainult lillepidu, kõige enam viivad tuju alla ilmastiku vingerpussid.

Kui ikka põud kestab suve läbi või rahe peksab enne koristust rapsil kõdrad lahti, siis viib see endast välja ka tugevama närvikavaga agronoomi.

Piibe kõneleb, et kui praegu läheb Kõljala POÜ kasvatatud teravili loomsöödaks, siis tulevikus ei saa välistada ka toiduteravilja tootmist, kuid ennekõike on tähtis saada põllult kätte sööt oma piimakarjale. Agronoomi sõnul panustab ühistu rohumaadesse isegi rohkem kui teraviljakasvatusse, sest silo on loomade jaoks kõige olulisem ninaesine. Pealegi nõuab viljakasvatus põldude eest suuremat hoolitsemist, kui seda nõuavad rohumaad. “Mida parem silo on, seda vähem peab loomadele andma lisasööta ehk siis jõusööta ehk siis teravilja,” kõlab noore maaharija loogika.

Arutledes mahe- ja tavatootmise üle keskkonnasäästlikkuse vaatevinklist, ei salga Piibe, et kindlasti jäävad tavatootmisest mingil määral mulda glüfosaadijäägid, kuid ka mahetootmine avaldab keskkonnale oma survet. Näiteks peavad mahetootjad taimekaitsega tegelemiseks oluliselt rohkem põldu harima ja nii tekib küsimus, kas keskkonna seisukohast on mõistlikum põllust paar korda pritsiga üle käia või teha seda rohkem kordi mõne mullaharimisriistaga. “Ei oska öelda, kumb parem variant on, aga ilmselt on pritsimine siiski tõhusam ja kiirem variant kui näiteks umbrohu väljakurnamine,” räägib Piibe ja lisab, et üks ei välista teist ning ka Kõljala ühistu paneb rõhku agrotehnikale, et pritsima peaks vähem.

Isa jättis valikuvabaduse

Kõljala POÜ juht, Aasta Põllumees Tõnu Post ütleb, et jättis oma lastele valikuvabaduse õppida ja tegelda sellega, mis neile meeldib. Teisalt on põllumehe peres paratamatu, et lapsed juba väikesest peale maa ja loomadega kokku puutuvad, olgu siis kõrvalt vaadates või ise käsi külge pannes. “See, et põllumajandus on neile meeldima hakanud ja et nad on näinud selles võimalust ilusasti ära elada, on muidugi tore.”

Siiski ei ole pere kolmest lapsest mitte kõik maaeluga seotuks jäänud. Vanem tütar Piret on Tallinnas inglise keele õpetaja, ehkki temagi sai väiksena maainimese elu tunda küll ja küll. “Abikaasa suguvõsas on palju õpetajaid ja eks siis mõned geenid lähevad sinnapoole ka,” selgitab Tõnu Post, kes on ka vanema tütre elukutsevalikuga väga rahul.

Selle üle, et suure tõenäosusega võtavad ettevõtte juhtimise kunagi üle tema oma lapsed, on Tõnul väga hea meel. “See oleks mulle väga meeldiv, aga sinnamaani tuleb muidugi enne veel jõuda.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 807 korda, sh täna 1)