Mina, kristlane ja inimene

Helle KahmÜleskutse osaleda meeleavaldusel “Perekonna ja demokraatia kaitseks” pani mind mõtlema tolerantsusest ja inimlikkusest, märgistamisest ja kividega loopimisest.

Traditsioonilise pere kuvand hõlmab endas isa, ema ja kahte last, eeldatavasti poega ja tütart.

Mind ja minu õde kasvatas ema, olen lahutuspere laps. Minu sõbrad ja koolikaaslased jagunesid lahutusperede ja vanematega perede lasteks.

Alkoholismi oli siis palju nagu tänagi ja seetõttu ka palju lõhkiläinud peresid. Mõne kaaslase vanemad olid surnud.

Kristluse kontseptsioon pahupidi

Hierarhias madalamal pulgal olid kolmkümmend aastat tagasi vallaslapsed ja lapsed, kelle isa oli vangi sattunud. Vangi sattunud meeste lapsi ümbritses teatud salapära. Kuid inimesed elasid igal pool nii, nagu oskasid ja milliseid valikuid olid osanud teha.

Homoseksuaalsus oli nii kriminaalne teema, et sellest üldse ei räägitudki.

Pioneeriks kõlbasime me kõik, vaid mõni kristlane hoidis eemale, nemad olid teadlikud. Lapseea tolerantsus toetas sõprussuhteid, oldi siis pärit ühest või teisest peremudelist.

Kakskümmend aastat hiljem lõpetasin ma EELK usuteaduse instituudi, õppisin teoloogiks. Minu õppejõud olid erakordselt andekad inimesed, erakordselt head inimesed.

Ma õppisin raamatu- ja südametarkust. Omandasin oskusi jagada hingerahu ja troosti inimestele, kellel oli mure ja lein. Inimestele, kes olid sattunud raskustesse, kes tundsid end üksi ja abita. Vahel saab teist inimest aidata, öeldes õige sõna või olles õigel ajal õiges kohas.

Murel on palju põhjuseid, on haigused ja lein, on mõistmatusest tekkinud üksinda jäämisi. Üksindus võib omada väga hirmuäratavaid vorme, nii kõikehõlmavaid, et inimesed on valmis oma elust loobuma.

Lugedes sotsiaalmeedias ja ajalehtedes ilmuvaid üleskutseid, mis nõuavad austust perekonnale ja abielule, tunnen ma end veidralt puudutatuna. Mina, traditsioonilise pere liige, abielus ja kahe lapse ema, tunnen hirmu inimeste pärast ja kaastunnet nende vastu, kes ei ole traditsioonilise peremudeli kandjad, kes on olnud märgistatud eile ja kes on seda täna. Tundub, et Jumalat kasutatakse meelevaldselt ära arusaamatutel eesmärkidel, samal ajal süüdimatult pahupidi käänates kogu kristluse kontseptsiooni.

Vaadates natuke ringi ja mõeldes oma sõprade, naabrite, iseenda peale, peame tunnistama, et kuigi traditsiooniline peresuhe on jätkuvalt imeline sümbol, elavad inimesed meie ümber üsna erineval moel.

Koduks võib olla korter või maja, hoolde- või lastekodu, vangla või toanurk naaberriigis, kus elatakse koos kamba töökaaslastega.

Inimesed elavad nagu oskavad, kasvatavad lapsi üksi või koos abikaasa, elukaaslase, sõbra või vanavanemaga.

Ebatraditsiooniline traditsiooniline pere

Traditsiooniline pere ise on praeguseks muutunud ebatraditsiooniliseks. Skype’i kaudu lapse kasvatamine ei ole enam ulme, vaid võimalus.

Püüdes inimesi gruppidesse jagada, näeme, et neid gruppe on väga-väga palju ja see, kas keegi tahab, et nii on, või ei taha, ei muuda midagi.

Töö laste ja teiste sotsiaalselt nõrgemate gruppidega on näidanud, kui õnnetu võib olla laps, kellel on nii ema, isa kui ka väike õde. Samas võib inimene, kellel ei ole elus enam ühtegi lähedast, kes tema vastu huvi tunneks, olla toimetulev ja õnnelik.

Nii võivad mahajäetuse ja kurbuse tunnet kogeda inimesed igas grupis ja vastupidi. Kristlasigi on kividega loobitud. Rasketest aegadest on üle aidanud usk ja inimlik tugi. Me ei ole teiste üle kohut mõistnud, vaid pidanud oluliseks halastust ja isiklikku positiivset eeskuju. Nii oleme elanud kooskõlas sõna ja maailmaga.

Ma ei tunne palju homoseksuaalseid inimesi, aga need, keda olen kohanud, on olnud täitsa toredad ja tavalised inimesed, traditsioonilistest ja ka ebatraditsioonilistest peredest. Nad õpivad, elavad ja armastavad, on head sõbrad ja tublid kodanikud. Oleme me kas hetero- või homoseksuaalse eelistusega, kanname me üksikisikuna vastutust maailma paremaks paigaks muutmise eest meie eluajal.

Võitlus, mis on väärt võitlemist, on võitlus ebatolerantsuse, vägivalla ja hinnangulisuse vastu, märgistamise vastu.

Mida me taotleme täna, kui meid, kristlasi, kutsutakse lippudega lehvitama ja võitlema kellegi vastu?

Jumal on hea ja ma usun siiralt, et selles võitluses seisab ta pigem üksiku õnnetu homo kõrval kui kividega loopija kõrval.

Inimesed, peatuge hetkeks enne, kui piketile teele asute, rääkige iseenda ja Jumalaga. Kuulake, mis Jumalal teile öelda on, tuletage endale meelde, kes me oleme ja milliseid väärtusi kanname.

Helle Kahm
teoloogiharidusega kristlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 5 810 korda, sh täna 1)