Ajakaja: Oleme need, kelleks end kasvatame (6)

Möödunud nädal pani mõtisklema ja elule tagasi vaatama. Ja just sellesse emotsiooni sattus kolleeg Arko (see, kes mälumängudele küsimusi välja mõtleb) poolt näoraamatus mulle ping-pongitatud meem, kus pidi siis ausalt üles tunnistama need 10 raamatut, mis mind elus kõige rohkem mõjutanud on.

Seda nimekirja kokku pannes ja möödunud elule tagasi vaadates oli iseennast kogeda päris huvitav. Et kust mingid mõtted on tulnud ja kuidas need mõtted ja soovid on läbi elu minuga kaasas käinud ning missugused soovid ja unelmad on sealt sündinud.

Näiteks minu lapsepõlve kõige kummalisem lugemisvara, praegu tagasi vaadates, oli miski turismibrošüür Vatikanist. Ilusate värviliste piltidega. Ja ilusate inimestega piltidel. Mäletan seda emotsiooni, mis raamatut sirvides oli, siiani. Kas ma olin juba nelja-aastane, kui see mõte mind kummitama hakkas seda raamatut lapates, enam ei mäleta. Aga tahtmine sündis: kui saaks kunagi sinna Vatikani-maale, sinna ilu sisse. Täpsuse huvides ütlen, et see soov ei ole viimase viiekümne aasta jooksul siiski realiseerunud. Aga täna seda meemi kokku pannes, pidin tunnistama rõõmu selle üle, et unistus on ikkagi alles.

Tänane lugemislaud on mul hoopis teine. Elu on pöördunud selliseks, et romantikat, head ja ilusat romantikat raamatupoest enam üles ei leia. Ja võib olla seda enam ei otsi ka.

Aga lugema kutsuvat siiski on: Arto Paasilinna “Tule taevas appi” – lõõgastav lugemine kõigile neile, kes kipuvad elu liiga tõsiselt võtma. Või midagi kriminaalset või seikluslikku. Või mõni moodne armastusromaan.

Minu hetke lugemisvara on Aaron Jamesi raamat “Sitapead”. Tuleb ausalt tunnistada, et väga tervislik lugemine, sest igaühes meist on ikka väike tumedam pool peidus. Ja kuigi me ei taha seda endale tunnistada, oleks ehk vahel siiski vaja selle üle mõelda. Vähemalt saab siis teisi liigitada, kui ennast liistule tõmmata ei taha.

Sügiseks ja talveks võiks endale lugemisnimekirja teha küll. Võib-olla võtta ette ka mõni selline teos, mis lapsepõlves hinge on kriipinud, või mõni selline, mis kunagi segaseks on jäänud. Või midagi sellist, mis meid ehk paremaks, targemaks, analüüsivamaks, sallivamaks kasvataks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 214 korda, sh täna 1)