Palju õnne, 65-aastane KTG! (3)

KOLM DIREKTORIT: Eile tähistas Kuressaare täiskasvanute gümnaasium oma 65. sünnipäeva. Ühisel pildil on kooli läbi aastakümnete juhtinud Marie Liiv (vasakul), Helve Õnnis ja Ly Kallas (püsti).  Foto: Liana Heinsoo

KOLM DIREKTORIT: Eile tähistas Kuressaare täiskasvanute gümnaasium oma 65. sünnipäeva. Ühisel pildil on kooli läbi aastakümnete juhtinud Marie Liiv (vasakul), Helve Õnnis ja Ly Kallas (püsti). Foto: Liana Heinsoo

Ly Kallase lugu

Hakkasin Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumi juhtima 2004. aastal. Eelmine direktor Helve Õnnis oli koolile välja võidelnud kaasaegsed töötingimused, kuid õppijate arvu kasvu tõttu vajasime õige pea ruume juurde. Tänu heale koostööle Kuressaare kolledžiga ja tolleaegsete linnapeade mõistvale suhtumisele õnnestus juurde saada nii arvuti- kui ka keelteklass ning ema-lapsetuba.

Rootsi tänava majas panime aluse ka madruseõppe klassile, mille väljaehitamisele aitas palju kaasa Saaremaa Laevakompanii.

Kui 2010. aastal tuli Rootsi tänava üüripinnad olude sunnil kolledžile tagastada, siis polnud see kerge, kuna olime KTG jaoks välja arendanud sobiva õpikeskkonna ning sellega harjuda jõudnud. Küll olid selle maja miinused kehv ventilatsioon ja väike õpetajate tuba.

Samal aastal avanes meil hea võimalus naasta koolimajja, kus täiskasvanute gümnaasiumi eelkäija, kunagine Kuressaare töölisnoorte keskkool oli 1949. aastal alustanud. Garnisoni tänava õppehoones paranesid õpetajate ja õppijate töötingimused märgatavalt ning tekkisid suuremad võimalused kooli arenguks.

Praeguseks on täiskasvanute gümnaasium arenenud nelja osakonnaga omamoodi täiskasvanute hariduskeskuseks, kus põhirõhk on üldhariduse omandamisel. Koolis õpitakse tavaliselt töö- ja pereelu kõrvalt, et erinevatel põhjustel katkenud haridustee lõpule viia.

Lisaks üldharidusosakonnale on meil õpiabi-, merendus- ja vabaharidusosakond. Vabaharidusosakonnas oleme algatanud “Karjäärikooli” – loengute sarja kogu linna ja maakonna inimestele, kel plaanis end täiendada või karjääriredelil muudatusi ette võtta. Teeme koostööd mitme täiskasvanute koolitusasutusega ja töötukassaga.

Garnisoni 16 maja on muutumas omamoodi põlvkondade majaks, kus on endale ruumid leidnud nii väärikate ülikool kui ka laste võimlemisring.

Tänan kõiki Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumi toetajaid, sõpru, vilistlasi, töötajaid ning hoolekogu, kes pikkade aastate jooksul kooli arengule kaasa aidanud.

Ly Kallas
KTG direktor aastast 2004


Helve Õnnise lugu

11. jaanuariks 1983, mil mina direktorina tööle asusin, oli kool kolinud Pikk tänav 31 majja teisele korrusele. Majas töötasid veel vene kool ja spordikool. Algul oli meil ka ruume piisavalt, kuid peagi pidime hulga ruume loovutama vene koolile.

Kui vene kooli õpilaste arv hakkas vähenema, lootsime oma ruumid tagasi saada. Paraku olid kõrgemal pool teised plaanid. 80-ndate lõpust algas õhtukooli võitlus ellujäämise eest.

Olime õppetöö korraldanud nii, et kõigil Saaremaa töötajatel oleks võimalus soovi korral keskharidus omandada. Töötasime laupäeviti, et töötajad saaksid tundides käia töölt puudumata. Olid sesoonõppe grupid, mis muutis õpetajate tööpäevad sageli väga pikaks, kaasa arvatud pühapäeviti.

Siiani on meeles, kuidas mind solvas, kui ühel järjekordsel nõupidamisel linnavalitsuse haridusnõunik küsis: “Kas te ei saaks oma õppetööd läbi viia laupäeviti ja pühapäeviti, kui teised koolid ei tööta?”

Ka nimetus õhtukool oli paljudele pinnuks silmas: miks te siis päeval ruume vajate? See ilus eestikeelne nimetus “õhtukeskkool” sisaldas ju nii õhtusi tunde kui ka kaugõppijate päevaseid tunde. Ei saanud ju Muhu või Kihelkonna inimesed tulla tundi õhtuti, seda ei võimaldanud busside sõiduajad.

Nii-öelda võitlus ruumide ja ühtlasi ellujäämise eest kestis aastaid. Nii rändasime ringtee äärde endisesse KEK-i valgesse majja. Seejärel Rootsi 7 endise põlluvalitsuse majja, millest on jäänud võib-olla kõige parem mälestus. Puuduseks oli ehk jälle mõne ruumi väiksus ja puudulik ventilatsioon.

Minu kunagised kursusekaaslased Tartu ülikooli päevilt, kes töötavad astronoomia või IT-alal, on küsinud, kas mind ei tüüta õpetamine õhtukoolis. Ei tüüta. Vastupidi. Igal aastal on uued inimesed ja on hea näha, kuidas mõnikord endaga puntrasse jooksnud inimene saab jalad alla just meie kooli abiga.

Hea on teada,
et hallist hallim meri vahel on sinine
ja tunda – on kallimast kallim
kullateraga inime.

Need Ellen Niidu luuleread võiksid olla iga õhtukooli, nüüd täiskasvanute gümnaasiumi töötaja moto.

Helve Õnnis
Kuressaare õhtukeskkooli direktor 1983–2004


Marie Liivi lugu

Meie kool alustas õhtukeskkoolina tööd 1949. aastal koos teiste Eesti koolidega. Töö toimus kolmes vahetuses, meie saime ruume kasutada alles kella 19-st ja õppetöö toimus neljal õhtul nädalas kell 19–21. Mind suunati pärast Tartu riikliku ülikooli lõpetamist õhtukeskkooli tööle 1950. aastal.

Iga kooli astujaga vestlesime individuaalselt. Püüdsime välja selgitada mured ja raskused, leida ühiselt teed nende lahendamiseks. Mõni noortest ütles, et esimest korda elus võtab keegi vaevaks ka tema juttu kuulata ja ta tundvat end inimesena. Õhtukoolist sai ühtne sõbralik pere ja selliseks on ta jäänud.

Noortele oli peale koolihariduse vaja rääkida ka elus toimetulemisest – ka seda oli vaja õppida. Iga klass korraldas aastas ühe koosviibimise peoperenaise, -peremehe, eeskava ja pühade ajal ka lauaga, et edaspidi seda osata.

Tegutsesid isetegevusringid, kus osalesid nii õpilased kui ka õpetajad. Lõpuks esitasime vägagi menuka estraadikava ja kontsertidega teenisime raha ekskursioonideks. Käisime Leningradis, Moskvas, Musta mere ääres läbi seitsme liiduvabariigi. Ka Lätis ja Leedus ning muidugi vastastikku külas Eesti sõpruskoolidega.

Vajasime aga hädasti ka päevaseid ruume, sest maal elavatel õpilastel oli väga raske õhtul koolis käia. Lõpuks saimegi mõned ruumid Lasteaia ja Pika tänava nurgal ja organiseerisime kaug- ja sessioonõppe, mis lõppesid arvestustega igas aines.

Suurim keskkoolilend oli 99 lõpetajat – seda andis päevakoolidegagi võrrelda! Ja kõrgkooli kaugõppes õppides leidsid meie õpilased, et neil on arvestuste tegemise harjumuse tõttu ka kõrgkoolis kergem õppida.

Paaril korral tuli meil õpilaste arvu ajutise languse tõttu kõvasti võidelda kooli muutmise vastu päevakooli osakonnaks. Suureks abiks olid ka meie vilistlased, kes teadsid omast käest, kui hädavajalik on meie kool.

Kui Pika tänava vana koolihoone ära remonditi, saime osa ruume oma käsutusse ja sisustasime esimese koolina rajoonis ainekabinetid. Neis vajaliku mööbli ja õppevahendid aitasid muretseda linna asutused ja kogu rajooni majandid.

Marie Liiv
Kuressaare õhtukeskkooli direktor 1957-1983

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 910 korda, sh täna 1)