Kus hundist räägid, seal hunt aia taga (9)

Võrreldes paari aasta tagusega on lehtedes praegu hundijuttu vähem kui toona. Siis ehtisid lehtede esikülgi vähemalt paar korda nädalas pildid lõhkikistud lammastest ja ahastavatest loomapidajatest. Pildid oli õõvastavad tõesti, avalikkus nuhtles jahimehi laiskuse eest, lambakasvatajad kirusid kusagilt karjadena välja ilmunud võsavillemeid. Viimasel ajal on teema aga taas aktuaalne.

Hunt sai ametikõrgendust

Enam kui paar aastakümmet tagasi oli hundiprobleem veel suurem kui praegu. Teisalt seisis susi sel ajal röövulukite nimekirjas ja teda võis lasta iga jahimees, kel väikeuluki tuusik taskus. Nagu praegu näiteks kährikkoeri. Huntide arvukus oli kõrge, sest üheksakümnendate keskpaigas kütiti neid ühe talvega oma viisteist isendit, kui ma õieti mäletan. Moodustati ülemaakonnaline hundi-küttide brigaad, kus osalevad jahimehed jälgi uurisid, vastavatesse kohtadesse lipuliine sättisid ja kolleege jahile kutsusid.

Kuid toona ei ärritanud hunditeema inimesi üldse niipalju kui praegusel ajal. Miks? Vastus on lihtne: sel ajal ei peetud kusagil veel tuhandepealisi lambakarju ja hundid leidsid oma toidu metsast. Suur metssigade ja metskitsede üleasustus rahuldas võsavillemeid piisavalt.

Kuna koduloomi ei murtud, polnud hunt ka kellelegi pinnuks silmas peale jahimeeste. Intensiivne küttimine viis hunditeema unustusse ja vaid mõned jahimehed said rääkida sellest, kuidas talvise seajahi ajal hundijälgi nähtud oli. Sellist aega, mil Saaremaal ühtegi hunti pole, vaevalt et on olnud.

Mõned aastad tagasi, pärast jäiseid ja lumerohkeid talvi toimus huntide arvukuse plahvatuslik kasv. Küllap leidsid kriimsilmad ka tee üle kaanetanud mere siia, kus nende jaoks vabu elupaiku ja toitu leidus. Hunt on tark loom, tema teab, kuidas läbi lüüa. Teab ka seda, kuidas jahimehi ja loomakasvatajaid üle kavaldada ning ikkagi oma saak võtta.

Ka keskkonnaametnikud ei osanud sellist hundipopulatsiooni kasvu ennustada ja võttis üsna tükk aega, kuni esimesed küttimisload eraldati. Just nimelt, eraldati, sest Eesti vabariigi jahiseadus andis hundile “ametikõrgendust” ja seadis ta suurulukite nimekirja. Võrdsele astmele põdra, punahirve ja metsseaga.

Eelmisel nädalal oli Saarte Hääle esiküljel pilt täpse käe ja kiire reaktsiooniga jahimehest, kes oli maha lasknud koguni kaks hundipoissi.

Oma kinnitusel oleks mees neid rohkemgi lasta jõudnud, kui vaid lube oleks olnud. See ütlemine kutsus uudise kommentaariumis ja sotsiaalmeedias esile loomakaitsjate meelepaha.

Avaldati arvamust, et lambakasvatajad ehitagu karjaaedu ja ostku karjakoerad loomi valvama. Hunt jäetagu rahule.

Liiga palju hunte pole hea

Kõiki ulukeid peab olema just nii palju, et neile looduses toitu jätkuks. Sealhulgas hunte, kelle jahimaa on aga üsna suur. Hunt on üks vähestest ulukitest, kes elab perekonnana koos. Kui juhtume nägema emahunti koos kutsikatega, siis võib olla üsna kindel, et kusagil lähedal peidus hoiab ka pereisa omadel silma peal. Augustis-septembris õpetatakse poegadele murdmist ja just sel perioodil teevad hundid rohkem paha kui tavaliselt.

Kui me aga huntide arvukust ei piiraks ning kõik oma lambukesed müüride taha peidaksime, siis oleksime mõne aasta pärast olukorras, kus hundikarjad hakkavad murdma kasse, koeri ja kimbutama ehk ka inimesi. Hunt sigib kiiresti, tänasest 4–6-pealisest hundikarjast saab mõne aja pärast juba mitukümmend. Iga praegune hundikutsikas on paari aasta pärast ise juba hundiema või -isa ja järglasi sigitatakse võidu oma ema-isaga.

Kindlasti on neid, kelle tundeid lehtedes ilmuvad verised pildid riivavad. Samas, vaatame tõele näkku ja adume, et Kõigevägevam ei ole kogu oma elajakarja, kelle hulka ka inimene kuulub, mitte rohusööjateks loonud. Mõlemad, nii hunt kui ka inimene himustavad liha. Lihasöömine eeldab aga kellegi veristamist, olgu siis tegemist uluki või koduloomaga. Peita pea liiva alla ja mõelda, et vorst kasvab puu otsas, pole vist ka õige. Seega, tolerantsust kõigile, sest elu ei üheülbaline!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 504 korda, sh täna 1)