Moodne maaelu: Tahan rääkida lihtsalt meie elust ja tegemistest (24)

Heidi HansoTere! Mina olen Heidi, 30-aastane saarlanna, kahe lapse ema, alles hiljuti – kui paar aastat ikka on alles hiljuti – pealinnatolmu jalgelt pühkinud ja tagasi Saaremaale kolinud piiga.

Igal teisel teisipäeval hakkab Saarte Hääles ilmuma minu kolumn, mille koos Saarte Hääle toimetusega ristisime pealkirjaga “Moodne maaelu”.

Ma elan Orissaare lähedal ühes vahvas külas väga vahvas talus. See talu asub minu sünnikodust kõigest mõne kilomeetri kaugusel ning on juba mitmeid põlvkondi kuulunud minu elukaaslase Risto perekonnale. Nüüd on suuremat sorti majapidamine Risto ja minu majandada.

Tegemist on meil palju, sest oleme noortele entusiastidele kohaselt korraga palju ette võtnud. Risto on ametilt keraamik, kes veedab palju aega meie koduses savikojas.

Mina olen ametilt vabakutseline teletoimetaja. Teletoimetaja töö on väga vaheldusrikas, samas ebastabiilne töö. See nõuab head stressitaluvust nii endalt kui ka lähedastelt.

Sõltuvalt projektist on minu tööülesanded mõelda välja erinevate telesaadete sisu: kirjutada stsenaariumid, leida osalised, organiseerida võtted, teha intervjuud, mõelda välja tausttekstid, saatepõhi valmis monteerida ning lisaks kirjutada valmis teaser’id ja trailer’id, kavalaiendid ja teisigi saadet puudutavaid kirjatükke.

Minu tööperiood näeb välja selline, et müttan enamasti mandril võtetel ja hiljem monteerin kodust. Võtteperiood võtab maksimaalselt nädala või kaks, hilisemale tööle kodus kulub aga kuid. Nagu ikka projektipõhiste asjade korral tuleb tööd harva, aga korraga väga palju ja alati-alati on kõigega marukiire.

Praegu olen pisikeste laste emana teletööst pisut puhanud, kuid nüüd on aeg end jälle kätte võtta.

Vabadus kodus töötada ja oma aega ise planeerida võimaldab meil laste kõrvalt keskenduda väikestviisi loomapidamisele.

Meie talu on koduks mitmesajale vutile, erinevatele tõutuvidele, kanadele, partidele-hanedele, lammastele, notsudele, hobustele, nutriatele, koertele-kassidele ning isegi ühele armsale pesukarule. Kõik need loomad on meie juurde tulnud viimase aasta jooksul ning tundub, et kus juba on, sinna tuleb muudkui juurde.

Me ei pea loomi ainult silmailu pärast, tegelikult on eesmärk suurem: tahaksime elada nii, et kasvatame kogu liha, mis lauale läheb, ise. Kahju on küll oma notsu ära süüa, aga samas ma tean, et loom on kasvanud heades tingimustes ning teda on peetud armastuse ja hoolega.

Eks nii on ju kogu aeg tehtud, aga tänapäeval tundub see kõigile siiski uutmoodi elustiil.

Oma kirjutistes tahangi ma rääkida lihtsalt meie elust ja tegemistest: naljakatest seikadest, kurbadest kogemustest, suurtest õppetundidest ja väikestest rõõmudest. Tegelikult kõigest, mis ühe noore maapere elus juhtuda saab.

Loodetavasti ootab teid muhe lugemine, sest lugusid on juba praegusekski rohkem kui küll.

Muuseas. Selle kirjatüki panin virtuaalsele paberile tagasiteel võttemaratonilt Narva-Jõesuust Tallinna. Ootan juba, et kodusaarele mehe, laste ja loomade juurde saaks!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 408 korda, sh täna 1)