Pärandus, armastus ning taluseitsmendik (1)

Pärandus armastus ning taluseitsmendikNiisuguse morbiidse asjaga nagu testament ei kiputa elusast peast tegelema. Üldjuhul hästi töötav talupojamõistus ütleb, et kõigepealt peab ära surema, küll siis vaatame. Teinekord juhtub, et taluperemees sureb ära, noh ja siis selgub ootamatult, et pärast surma ei saa enam testamenti teha. Nüüd ei ole talul mitte pärija, vaid terve pärijatering.

Sukeldumata pärimisseaduse sügavusisse, õngitsegem sealt välja asjaolu, et seaduslikult jaguneb testamendita surnu varandus võrdseteks osadeks tema pärijate vahel. See seadus on suurepärane abimees rahahunniku, vaaditäie diisli või mõne sarnase homogeense materjalihulga jagamisel. Kui varandus on aga jagamatu või kaotab jagamisel väärtust, on krõnksust päris tüli kohe. Et niisugust pärandust ühes tükis hoida, peavad seadusejärgsed pärijad tegema peeneid liigutusi osade tagasi kokku lappimiseks.

Talu peab kestma üle inimpõlvede

Talule on normaalne kesta üle inimpõlvede. Et üks talu saaks seda teha, on päris ilmselge eeldus, et ta ei kannataks põlvkonnavahetuse läbi mingit kahju. Jagunemine erinevate inimeste omandusse on talule selgesti kahjulik, sest ta on pärast jagamist väiksem kui enne jagamist, tihti koguni mitte enam võimeline iseseisvaks majandamiseks. Kui kõik Eestimaa talud oleksid iga peremehe surma järel järglaste vahel võrdseiks juppeks jaotatud, oleks Eestis küllap ligi 1,3 miljonit pisitillut siilakat, millega poleks mitte midagi pihta hakata. Seega on talupoolne nõue päranduse jagamisel, et üks saab kogu talu ja teised ei saa.

Niisiis on talupäranduse tekkimisel vastakuti kaks teadust: talu nõuab ühte tükki jäämist, pärimisseadus viilutamist. Seaduste kohaselt ei ole pärijail kummakski just kohustust, nii ühe kui teise lahenduse jaoks on olemas vastavad menetluskäigud. Keerukoht ongi hoopis inimeste endi sees. Seal on võitluses kaks impulssi: kas toetada talu edasikestmist või hoida oma süllekukkunud tükist kinni, sest mingisugune väärtus tal ometi on. Kuigi inimesi on nii-, naa- ja vahepealsesuguseid, tundub niisuguse sisikondliku vastuseisu nimetamine keerukohaks üldjuhul täiesti õigustatud.

Kui mõni kaugemat sorti sugulane, kellel pole taluga liialt tihedat seost, peab valima, kumba õpetust uskuda – see on siis, kas jääda sama vaeseks, et üks pooltuttav talu saaks edasi toimida, või saada korraks rikkamaks –, siis on lihtne valida, sest korraks rikkamaks saada on tore. Niisuguste omanike kogum võib talu maha müüa ja raha osadeks jaotada. Soovi korral võib ka tülli minna, näiteks kui kellelegi tundub, et temale saanud jupp on väiksem kui ta õigus, või veel hullem, kellelegi teisele saanud jupp on suurem kui tolle õigus. Nii ehk naa, talu on selle suguvõsa jaoks lõpetanud ja loodetavasti saab uus omanik temaga paremini läbi.

Lähemat sorti sugulane, kellel on taluga liialt tihe seos, on hoopis raskema valiku ees. Tema peaks justkui oma armsa talu viilukast loobuma, et talu saaks toimida. See on liiga keeruline olukord tervele täiskasvanud inimesele. Täiesti tavapärane on suretada talu oma armastusega ja jätta ta pikaks ajaks peremeheta, sest viilukavardjate ring ei suuda oma osast kellegi teise heaks loobuda.

Nii jääb talu mingisse limbolaadsesse ühisomandisse, kus ta saab hõljuda näiteks peremeheta suvilana. Niisugune tarind on hea selleks, et sinna saab suvitama minna ning sel on sentimentaalne väärtus. Ju tal on ka halbu omadusi, näiteks pole hästi aru saada, kes peaks muru niitma, katust parandama ja talvepuid tegema; kah on levinud, et keegi omanikest toob abielludes või sigides kaasomanike hulka mõne progressiivsema natuuriga isiku ning igav ei hakka. Aga mis peamine – keegi ei ole pidanud läbi elama loobumise õudust.

Nüüd aga võrrelgem seda ühe toimiva taluga, mis on sugulaste loobumispanustest kokku lapitud ja kellelegi talupidamisvõimelisele sugulasele üle antud.

Sinna saab külla minna; sel on sentimentaalne väärtus; seal on muru juba niidetud, puud juba tehtud ja katus juba parandatud selleks ajaks, kui sinna minna – või siis on teada, kes ja miks just tema peab nende töödega aitama. Sealt saab süüa, seal ei haise hiirevärgi järele, seal ei ole vahepeal vargad käinud ja nalja pärast nurka kakanud; sinna minekuks ei pea täiskomplektset ellujäämisvarustust kaasa võtma.

Mitte loobuda oma kaasomandist tähendab loobuda kõigist hüvedest, mis talul on suvila ees. Ja kogu austuse juures kõigi maailma keerukohtade vastu tundub juba, et see siin on tegelikult päris lihtne.

Õnneks on olemas vahevõimalus müüa oma tükk talupidamisest huvitatud sugulasele. See näeb välja, nagu kõik oleksid rõõmsad, sest need, kes tahavad, saavad raha, ning see, kes tahab, saab talu. Noh ja need, kes ei saa talu, sest nad tahtsid raha, saavad tallu ikka veel külla tulla ja kõiki neid talueeliseid nautida. See võimalus on nüüd küll natuke äraspidine võrreldes sellega, kuidas maailm peaks töötama.

Suguvõsa mõte on üksteist toetada

Suguvõsa mõte on, et sugulased toetavad üksteist vastastikku, et kõigil oleks parem elada ja sellest tulenevalt saaksid nad jätkata vastastikust toetamist veel pikki aegu. Näiteks on täiesti suguvõsalik panna vajadusel raha kokku, et üks võsa liige saaks endale talu osta, ning kui see on tehtud, saab hangitud talu kogu panustanud suguvõsale tänumeeles ja suures rõõmus mitmesuguseid hüvesid pakkuda. Siin juhtus aga midagi täpselt vastupidist: suguvõsa tuleb selle ühe liikme juurde ja võtab talt raha ära, nii et tal on raskem oma talu kätte saada.

See oleks natuke küüniline, kui ta poleks mitte palju küünilisem. Vaadakem selle peale: kokkutulijate rahasoovijate seaduslik õigus oma osale tekkis kellegi surma järel. Kui see õigus oleks ka sisuliselt ehk moraalselt olemas, ei peaks ta ilmnema ühe või teise inimese surma järel. Tunne õigusele ühe talu edasipidamist pärast ühe sugulase surma takistada paistab siit vaadates küll kuidagi võigas. Edasi veel, pärast sellist tükki peab mingile õigusele ja tundele toetudes saama sinna tallu külla kah minna. Igav ei hakka.

Eluks maal on, nagu aknast paistab, takistusi isegi üle mõistuse palju. Olgu siis kõik talupärijad kutsutud üles mitte nende seltsi astuma.

Oliver Parrest
kodanik Ansekülast

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 788 korda, sh täna 1)