Suur maa, suured asjad: Kaadrid otsustavad kõik

Septembris 2004 figureeris Juhan Parts ajalehtede esikülgedel. Res Publica populaarsus oli kukkunud kuristikku ning peaminister mitmelt poolt tule all. President Arnold Rüütli kätte jõudis reformierakondlasest majandusministri Meelis Atoneni tagasiastumisavaldus – ministril olid probleemid mandri ja saarte vahelise parvlaevaliikluse korraldamisega.

Déjà vu. Kümme aastat hiljem on Parts tõusmas peaministrikandidaadiks ja Atonen on arvestatav arvamusliider praaminduse küsimustes – parvlaevaliikluse korraldamine on jälle päevakorral, praegune majandusminister keerulises seisus…
“Elu on vahel ikka väga imelik,” armastab minu hea tuttav, kaptenist literaat Lembit Uustulnd raamatutesse pühenduseks kirjutada. (Vähemasti on ta sarnase mõttetera kirjutanud mitmele inimesele.)

IRL on olnud parlamendierakondadest püsivalt madalaima reitinguga ning otsus tuua Parts riigikogu valimiste- eelsesse peaministrikandidaatide konkurentsi pole iseenesest paha. Erakonna esimees Urmas Reinsalu on tehtud küll sellisest materjalist, millest poliitikuid tehakse, kuid… Võib-olla pole õige öelda, et tal jääb midagi vajaka, kuid Partsil on teatavad omadused juures.

Reinsalu pole mingi, nagu slängis öeldakse, pehmo. Vastupidi, ta ei karda otsesõnu välja öelda ning võib seejuures olla vägagi terav. Terane niikuinii.

Kuid Parts loob oma hoiaku, hääle ja retoorikaga teravusi seal, kus oponent seda oodatagi ei oska. Mõnikord ta ärritub, läheb üle piiri, kuid see ainult rõhutab karismaatilisust. Võib ka nii öelda, et kui Reinsalu paistab silma tööga riigikogus, siis Partsile sobib rohkem tegevjuhi roll. Ehk siis, käesolevas kontekstis, olla (pea)minister.

Personaalia on poliitikas ülitähtis. Seda peab silmas pidama ka homme Tallinnas ametlikult asutatav Eesti Vabaerakond.

“On selge, et Herkel kindlasti vasakpoolset erakonda looma ei hakka, ja seda ei tee ka minu lähimad kaasvõitlejad,” ütles üks Vabaerakonna ellukutsujaid Andres Herkel käesoleva aasta alguses. (Mitte et keegi, kes Isamaa-taustaga Herkelit tunneks, seda kuigivõrd arvaks.) Politoloog Tõnis Saarts rääkis aga eelmisel nädalal Kuku raadio saates “Vahetund Postimehega”, et uuel erakonnal saab olema raske, sest paremtiival ootavad ees tugevad konkurendid Reformierakonna ja IRL-i näol.

Kuid asetugu uus erakond parem- või vasaktiivale või üldse poliitilisse tsentrisse, erakonna edukust ei määra esiotsa mitte niivõrd programmilised seisukohad, kuivõrd sellega liituvad isiksused. Nägude järgi saab selgeks, kas valija pöörab neile mingit tähelepanu või mitte. Mõnes mõttes on see ülekohtune ja ajakirjandus peaks poliitilise konkurentsi huvides (ka vähem tuntud) uusi tulijaid soosima, andma neile võimaluse oma seisukohti tutvustada. Kuid lõpuks kujundavad maine ikkagi esimees ja teised kõneisikud. Vana tõdemus – kaadrid otsustavad kõik.

Sama kehtib Rahva Ühtsuse Erakonna kohta, mis septembri alguspäevil registrisse kanti. Ma võin ju nimetatud erakonna eestvedajasse Kristiina Ojulandi skeptiliselt suhtuda, aga tema sõnadele “Eesti poliitika vajab uusi nägusid ja mõtteid” kirjutan kahe käega alla.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 116 korda, sh täna 1)