Kas on kerge olla noor?

Noorsootöö seadus ütleb, et noor on seitsme- kuni kahekümne kuue aastane füüsiline isik. Laiemas kontekstis on võimalik arvestada noorte järgmist jaotust: 7–11, 12–17, 18–26 eluaastat. Just sellistest rühmadest lähtuvalt peame arvestama nende olulisi erinevusi. Neis rühmades on omakorda alarühmad, mis põhinevad sool, rahvusel, tervisel või mõnel muul erinevusel.

Mõnikord mõtlen, et huvitav oleks olla noor tänapäevases maailmas, sest kõike pakutavat on nii palju. Kuidas leida üles just see midagi, mis on päris enda oma? Kui kõik on olemas ja kättesaadav, siis jääb järjest vähemaks seda miskit, mis innustaks maailma muutma ja parandama.

Tänapäeva noori ei piira enam miski

Noorte jaoks on kogu maailm valla, et oma võimalusi realiseerida ning nad ei pea arvestama piirangutega, mida minuealistele seadsid eelmine ajajärk ja poliitiline kord. Piirangud pole nende jaoks üldse arusaadavadki – pigem näevad nad võimalusi. Nende jaoks on oluline saavutada rahulolu oma eluga kiiresti ja nad ei ole valmis ise pikka aega selle nimel pingutama või kannatama.

Ma arvan, et on isegi mugav ja turvaline olla tänapäeval teismeline, sest tuleb lihtsalt pakutavaid võimalusi ära kasutada ja olemasolevate vahenditega toime tulla. Ka veedab 7–18-aastane enamiku oma ajast ju koolis, haridusuuendused on rasked tulema, aga õnneks liigume me vaikselt õppijakeskse lähenemise suunas ning kujundavast hindamisest on saanud lausa võlusõna.

Haridussüsteemi ja üldse noortepoliitika nõrgimaks lüliks võib pidada just noortega tegelevat inimest, kes peab kogu seda lõputute võimaluste ja valikute süsteemi noortele vahendama. Ja mitte nende inimeste omaduste pärast, vaid nad ei ole piisavalt motiveeritud ei rahaliselt ega ka vaba aja ressursi osas.

Märksa keerulisem tundub aga olla just see noor, kes on jõudnud täiskasvanuikka ja kohtub ühiskonna ootustega.

Ühiskond ootab noortelt üha enam aktiivset panustamist ühise heaolu säilitamisse, kodanikuteadlikkust ning edasiviivat algatusvõimet ja -soovi. Noor inimene ei taju oma tegevust aga tähendusrikkana ning paljud otsivad võimalusi õppida või töötada/elada välismaal. Meis kõigis säilib siiski ootus, et nad tulevad oma kodukohta tagasi. Kas nad aga tulevad tagasi?

Noorteseire aastakonverentsil “Noor täna ja aastal 2030” märgiti, et noorte väljaränne on probleem, aga see ei ole otseselt halb, sest noored saavad kogemusi ja teadmisi. Olulist rolli mängib just see, kuidas me oskame neid siduda Eesti elu ja uudistega, ning kuidas neid kodus väärtustatakse.

Üks võimalus noori kohaliku eluga siduda on anda neile võimalus otsustada kohaliku elu üle, see loob omakorda eelduse, et kas või lihtsalt huvist ja uudishimust tahavad nad teada, mis nende tehtud otsusest sai. Kas noortekeskus, staadion, skeitpark, bändiruum, mille ehitamist toetati, ikka sai valmis.

Mõte valimisea langetamisest on samuti samm sinnapoole, et poliitiline kaasatus ja otsustusõigus ei kalduks üha enam eaka valijaskonna poole, sest praegu langetab just vanem valijaskond otsuseid noorte elu puudutavates küsimustes. Minu meelest ei pea õpetajad ja lapsevanemad kartma, et poliitika tuuakse kooli, sest poliitika ei ole midagi muud kui avalike asjade arutamine, nende üle otsustamine ja seeläbi suunamine.

Mulle tundub, et enamik täiskasvanuid ei usalda noorte arvamust, sest noortel puudub ju tõepoolest elukogemus. Mina olen küll end tabanud küsimast noore inimese käest arvamust isikliku probleemi või mõne kitsaskoha kohta. Tema vaatenurk võib küll olla veidi teistsugune, kuid see on alati värske ja mõjub kuidagi innustavalt.

Iga noore panus muutub üha vajalikumaks

Tulevikuprognoosid aastaks 2020 on sellised, et Eesti elanikkonnast on iga viies noor. See tähendab, et noored muutuvad üha väärtuslikumaks. Iga noore panus tulevikuühiskonda muutub rahvastiku vananedes üha olulisemaks. Sellest lähtuvalt on ka noorsoovaldkonna arengukavas 2014–2020 rõhutatud vajadust lõimida omavahel enam pere- ja rahvastikupoliitika, tööturg ja sotsiaalne turvalisus, sport ja muu noortega seonduv temaatika.

Noored on tulevikus otsustajad ning selle peale tasuks mõelda iga päev. Samuti tasub mõelda sellele, et hoolivuse, väärtuspõhise õppe ja kaasamise kaudu saame me noori rohkem siduda ühiskonna ja kodukohaga ning seeläbi vähendada ka noorte hirme oma tuleviku pärast.

Ja vastuse küsimusele, kas on kerge olla noor, saab ikkagi anda vaid noor inimene ise. Siinkohal toon välja ühe anonüümseks jääda soovinud noore arvamuse: jah, noor on kerge olla, aga kui poodi lähed, siis on raske.

Lihtne ja loogiline, samas aga nii paljuütlev.

Anneli Meisterson
Saare maavalitsuse noorsoonõunik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 683 korda, sh täna 1)