Ajakaja: Kelle nipid on paremad ja kes ütleb, mida peab teadma (1)

Kaasaegne meediaruum on üüratu, sinna mahub kõike. Eriti internetis olev meediaruum. Sellist kena olukorda, nagu ühel Eesti poliitikul mõni aeg tagasi oli, et internet sai täis, tegelikkuses loota pole. Võitlus käib tähelepanu eest ja selle tähelepanu taga on reklaamiraha, millest meedia tänapäeval elab.

Selle sissetuleku nimel ollakse valmis milleks iganes. Ollakse valmis maksma lõivu isegi usaldusväärsuse arvelt. Enam ei ole kõige tähtsam ausus ja täpsus. See on asendunud tähelepanu võitmise nippidega. Meedia iseloom on muutunud.

Tähelepanu nimel ei madista enam mitte üksnes meediaorganisatsioonid, areenile on tulnud hulgi üritajaid: üksikuid, gruppe ja rühmitusi sealhulgas.

Tuntud ühiskonnateadlane Manuel Castells nimetab seda massiliseks isekommunikeerijate ühiskonnaks. Ja see on siis nüüd reaalsus, kuhu me tänu tehnoloogiate arengule oleme jõudnud.

Tehnoloogia on andnud meile vahendid, aga tehnoloogia ei määra seda, mida me nende vahenditega teeme. Ei aita meid ka selles, kuidas olla usaldusväärsem või ausam või eetilisem. Ja kelle sõnum interneti avarustes on see õige? Piisab, kui Eesti online-portaalidesse minna, ja leiate pealkirju “Seitse nõuannet salenemiseks”, “Kolm nippi abielumeestele”, “Kaheksa asja, mida pead teadma laste kasvatamisest” ja nii edasi. Lõputult. Kes on need inimesed, kes neid nõuandeid annavad? Kust tuleb teadmine ja tarkus ning kas selle allikad on ka tegelikult eksperdid? Inimene, see meedia tarbija, peab suutma selles inforägastikus orienteeruda ning olema lausa nii tark, et suudab valeprohveteid õigetest eristada. Aga kui ei suuda? Kui satub info otsa, mis toob kasu asemel kahju? Või mis veelgi hullem – on lausa hukutav?

Kuidas leida üles see õige, see, mida saaks usaldada? Ja keda võiks usaldada? Arvamusuuringud näitavad, et eesti inimene on päris skeptiline ja erinevatele institutsioonidele oma usaldust palju ei kingi. Meedia sealhulgas on minetanud oma hea nime ja ausa palge. Ja isegi, kui seal on vahel väärtuslikku materjali internetis ulpimas, siis lihtsalt ei leita seda enam üles, sest igasugust muud jama on liiga palju.

Millalgi jõutakse internetimeediaga tõenäoliselt kriitilise piirini. Juba praegu on võimalus, et meediatarbija kapseldub oma mulli ja tarbib vaid oma kitsaid valikuid. See on võimalik, tehniliselt. Ta saab luua oma maailma, mida usaldab. Kuid kuhu see meid edasi viib ja kas see tagab ka meie jätkuva arengu? Head lahendust ei ole, sest igasugu äärmused on kurjast. Parim, mida saab soovida, on see, et inimesi õpetataks nüüdisaegset meediat kriitiliselt analüüsima, ning seeläbi soovitada võimalikult tarka meediatarbimist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 155 korda, sh täna 1)