Kõik inimese heaks ja tema õnne nimel (9)

Selle loosungiga on minuvanused inimesed kasvanud. Tegelikult on see ju väga üllas mõte, mille nimel peaksime ka praegu toimetama, kuid tegelikkus räägib vastupidist.

Noortel inimestel ja ka paljudel vanemail on auto ja sõit ühest kohast teise pole neile mingi probleem.

Oma auto olemasolu korral on sõit Muhust linna arsti juurde küll tülikas, aega ja raha nõudev, kuid mitte võimatu.

Paraku on küllalt paljud, eriti vanemad inimesed, seadnud oma elu bussiliiklust arvestades. Hiljuti lugesin lehest, et tahtes mõnes bussipeatuses, mida pole bussiliinil kirjas, väljuda või sealt bussi peale tulla, peab enne kokku leppima.

Kellega peab kokkuleppele jõudma?

Ma ei pea ennast väga rumalaks, kuid mul tekkis küll küsimus: kellega, kus ja millal peab sellele kokkuleppele jõudma. Inimesel on lähim abisaamise koht vallavalitsus, kuid selles küsimuses vald vaevalt aidata saab. Kuhu helistada ja millal?

Võib ju tekkida olukord, kui sõit tuleb ootamatult. Näiteks eriarsti vastuvõtule on järjekorrad mitmekuulised, kuid äkki ütleb keegi oma vastuvõtuaja ära ja helistatakse kellelegi teisele. Sellise teate sain hiljuti ise ja linna tuli sõita järgmisel päeval. Sellist võimalust keegi ju naljalt käest ei anna, ent kuidas saada bussile, kui peatust pole kokku lepitud?

Ja ikkagi, kellega peab selle kokku leppima? Vana inimene ei suuda selles inforägastikus lihtsalt orienteeruda. Igas vallas on oma nn ääremaa, külad, mis asuvad keskusest kaugel ja kuhu on juba praegu peaaegu võimatu jõuda, sest bussid sinna ei sõida.

Orissaare on kunagine rajoonikeskus ja selle ümbrus on bussiliiklusega küllalt hästi kindlustatud, kuid on meilgi külasid, mis asuvad bussipeatusest kaugel ja kus elab eakaid inimesi, kellel puudub oma liiklusvahend. Sellised on näiteks Väike-Rahula, Ööriku, Randküla ja Rannaküla, Imavere jne.

Pöidel jäeti Kõrkvere kant bussiliikluse muutmise ja “kokkulepete kehtestamise” tõttu päris nukrasse olukorda. Murajale ja Kakunale pole bussi ennegi käinud, kuid need külad on Kõrkverest 2–4 km.

Laimjalas on keskusest kaugel ja ilma bussiliinita Randvere, Ruhve jne. Valdavalt elavad seal aga just vanemad inimesed. Tean juhust, kui inimene, kes on oma kandi päästeingel nii abistamise kui ka transpordi osas, sattus haiglasse ning nii oli ka kõigi teiste reisidel nii poodi kui ka vallamajja, rääkimata linnast, lihtsalt kriips peal.

Iga kord pole vajagi, et elamine peaks keskusest üüratu kaugel asuma. Näiteks Pöide vallas on Kahutsi ja Iruste rahvale kõige lähem bussipeatus Levala, kuhu on paar kilomeetrit, lähim kauplus on aga Tornimäel või Orissaares. Mõlemasse on 6–7 km.

Bussi pole neis külades iial käinud, kuid seal elavad valdavalt just vanemaealised inimesed.

Leisi vallas on Linnuse ja Purtsa küla, kus bussipeatus asub kilomeetrite kaugusel ja pole ka poodi, aga inimesed elavad – enamik eakad –, tahavad iga päev süüa, neil on oma vajalikud linnaskäigud ja vahetevahel vajavad nad arstiabi.

Mingiks abiks on muidugi seal kord nädalas käiv kauplusauto, kust saab hädavajaliku ellujäämiseks.

Need on ainult üksikud näited, kuid nagu ütlesin, selliseid külasid on igas vallas. Kus on siis väljapääs? Inimesed ju ometi elavad ja neil on täpselt samad õigused mis linnarahval. Väljapääsuks ongi oma lapsed või vastutulelikud kuldse südamega naabrid.

Kord nägin, kuidas poest tuli abielupaar, suured kotid mõlema käe otsas. Nii käisid nad poe ja auto vahet mitu korda.

Meenus anekdoot, kus kaks vana naist ajavad juttu. Esimene ütleb: “Sõda on tulemas, laevad juba Pöide all.” Teine vastu: “Pöidel pole merdki, kus need laevad olla saavad?” Esimene lõi käega: “Ei söda sellest küsi!”

Mulle kippus naer peale ja küsisingi sellelt abielupaarilt, kas sõda on tulemas. Vastasid, et hirmsam veel kui sõda. Niimoodi nad sõidavad poe ja koduküla vahet kaks korda nädalas. Igast perest kaasa antud lipik soovidega, raha ja kott kauba jaoks.

Teine perekond pidi veel olema, kes hädalisi oma transpordiga aitab. Üks memm, keda pole ammu näinud, oli äkki poes ja ma küsisin temalt, kuidas ta liikvele sai. Ütles, et mis nüüd viga, lapsed suvel kodus ja tõid ema korra ka “tuulduma”.

Titt koos pesuveega välja

Kodus ei tea ju oma silmaga nägemata ütelda, mida just poest saada tahaks. Tema elab 16 km poest kaugemal, metsa sees. Suure tee peale bussini käia ei suuda ja nii ootabki õnnelikku juhust, et äkki keegi helistab ja küsib, mida poest tuua.

Lapsed on ju suured, kodust väljas, paljud käivad välismaal tööl ega saagi elatanud vanemaile pidevalt abiks olla.

Endiselt on meie hulgas töötuid ja madalapalgalisi ning pensionäre, kelle sissetulek ei võimalda pidevalt autoga sõita. Üks vanainimene rääkiski, et tal on mõlemal tütrel pisike palk ja nii käivadki kordamööda, kumbki korra kuus, emale süüa toomas ja hädalisi toimetusi tegemas.

Algul ma ei mõelnud selle peale, kuid hiljem taipasin, et see memm saab siis värsket leiba iga kahe nädala tagant. Inimesed on aga nutikad – värske leib pannakse sügavkülma ning vajadusel sulatatakse üles. Nii on värske leib-sai alati olemas, kuid see on ju ikka midagi muud kui iga päev poest värsket toitu osta.

Seega, segadused bussiliiklusega puudutavad maainimest vägagi, eriti neis kohtades, kus transpordivõimalus niigi kehv, bussiliiklus harv ja peatused kilomeetrite kaugusel. Üks vanamemm ütleski selle kõige peale: “Ju ikka imeks näed, kui palju seda maainimest ikka veel on võimalik pookida.”

Meenub ütlemine, et suures usinuses visatud koos pesuveega ka titt minema. Kas meie suures uut- moodi tegutsemise ja reorganiseerimise tuhinas pole tehtud samamoodi? Kelle jaoks see bussiliikluse ümberkorraldus siis nüüd parem peaks olema, kui maainimest ka veel inimeste hulka arvata?

Olgugi et selle loo pealkiri on ajast-arust loosung, peaksime ikkagi ka praegu püüdma teha nii, et kõik tehtaks rahva hüvangu ja õnne nimel.

Ingrid Holm
Orissaare vallavolikogu sotsiaalkomisjoni esimees, kiirabitöötaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 559 korda, sh täna 1)