Kuula, kui kenasti meri kohiseb. Sedasi jutustab meri oma lõputuid lugusid juba aastatuhandeid, luues üha uusi küsimusi ja olukordi meile arutlemiseks.
Miks oleme häiritud, kui keegi käitub, liigub, toimetab või toitub teisiti, kui meie seda sooviksime? Oskame endale sobivalt ja õigustavalt kokku arvata mõeldavaid kahjusid, mis on tekitatud meie sissetulekutele, tahtmata mõista muutusi ümbritsevates maailmameredes või looduses tervikuna. Inimesele on ju nii omane näha vaid silmaga nähtavat konkurenti-vaenlast oma elus. Selleks püütakse teha paljukirutud kormorani või hallhüljest, samas rääkimata iseendast – inimesest –, kes meid ümbritseva Läänemere tervist mõjutab.
Vägisi vahele segada ei maksa
Viimastel aastatel on erinevais paigus kalurkonna rahustamiseks õlitatud kormoranide mune, lootes ohjeldada nende arvukust ning arvatavat kahju kalavarudele. Miks äkki nüüd oleme häiritud nende lindude tegutsemisest valdavalt kaugetel meresaartel, kuigi looduslikult piirab lindude arvukust juba ammu merikotkas!
Käivad hülgejahiga seonduvad arutelud. Jah, dialoog on vajalik, aga looduse tegemistele vägisi vahele segada pole tark. On ju aeg ja elu näidanud, et mida täna arvame inimesele looduskoosluses kangesti kahjulik olevat, võib homme osutuda hoopis ainukeseks ja asendamatuks kaaslaseks ja abimeheks.
Näiteks, uute kalaliikide – ümarmudila ja hõbekogre – plahvatusliku leviku ohjeldamisel madalduvas rannikumeres on randlastele-kalapüüdjatele ainsaks abimeheks kujunenud paljukirutud kormoran.
See lind on leidnud jõudsalt rannameres paljuneva ümarmudila ja hõbekogre näol endale hea toidubaasi. Seega on kormoranid ainukesed, kes aitavad kalapüüdjat praegu veel vähemaksvate ja mitteturustatavate kalaliikide paljunemise ohjeldamisel, luues seega paremad tingimused traditsiooniliste kohalike kalaliikide levikuks ja püügiks rannameres.
Kiire elutempo, igapäevamured hakkama saamisel on meid, inimesi, võõrandanud loodusest. Elame muutuvas maailma looduses ja muutume koos ajaga, otsime uusi lahendusi kujunenud olukordadele, lepetele väljundeid, et elujärg ja paljuräägitud jätkusuutlik tegevus rannaaladel ja väikesaartel kestaksid. Samas muutuvad ajas ka toitumistavad – vanad ununevad, uued tulevad asemele – ning võimatu on neid kõiki teada.
Palju kulinaarseid võimalusi
Tõsi on ka see, et võõrliigiks peetavat mudilat või kokre meil ei tunta, nagu ei teata ka, milliseid häid kulinaarseid võimalusi need kalad pakuvad.
Küsige kalapüüdjatelt ja müüjatelt julgelt neid kalu ja uurige võimalusi, kuidas neid toiduks kasutada. Samas saab ju niimoodi luua kalapüüdjale eeldused teenistuseks, et välditaks püütud kalade vedu metsaelukatele, mis tingitud nõudluse puudumisest! See oleks ka üks arvestatavaid võimalikke strateegiaid rannakalanduse rikastamisel.
Muide, mudilat on suurepärane grillida kalamaitseainega, suitsutada, praadida, fileerida-marineerida. See kala on maitsev ja väheste luudega. Kokre kõlbab aga ka kuivatada. Vaja on vaid tahet, kannatust uute ainuomaste kalaroogade väljamõtlemisel ja pakkumisel. Sest paika peab tõdemus, et kõige parem kokk on tühi kõht. Ning ikka on vaja otsida ja luua uusi võimalusi, kogeda midagi uut, et muutuvas ajas hakkama saada.
Hillar Lipp
loodusemees
Loading ...
Täiesti mõttetu jutt!
Miks ta ennast loodusmeheks nimetab, kui naabreid järjepidevalt oma prügi põletamisega mürgitab???