Bussiliikluse hõrenemine on tingitud üha vähenevast klientuurist. Hõre bussiliiklus omakorda vähendab aga klientuuri veelgi, sest reisijatel tuleb oma sõidud põhjalikult läbi kaaluda.
Näiteks sõidab inimene maalt linna, aga koju tagasi samal päeval enam ei saa. Või tuled hommikul linna, aga koju tagasi saad alles õhtu eel, kuigi linnas kulub asjaajamisele või poekäikudele vaid mõni tund.
Kui lisada siia veel asjaolu, et lähimasse bussipeatusse pead kõndima päris pika maa, või nagu uus kord ette näeb – tellima liinibussi endale telefoni teel, sest muidu buss su kodukülla enam ei sõida, tundub ühistransport juba üpris kasutu. Seetõttu hakatakse otsima alternatiive – mõnel tuttaval ju ikka auto on – ning bussidega sõidabki üha vähem inimesi.
Iseenesestmõistetav on see, et tihedama graafiku korral peaks keegi ka rohkem maksma – paraku ei taha seda teha otseselt keegi. Kuidagi ja kusagilt on tarvis need ressursid siiski leida, sest vastasel korral muutub bussiliiklus ehk lausa nii hõredaks, et selle mõte kaob sootuks.
Linnaliinid rikuti ära aastaid tagasi, kui suurte busside asemel, mis olid hommikuti täis, pandi söitma pisikesed käkid. Tellija totaalne lask oma jalga ja suudistada pole mitte kedagi peale iseenda.
Tänapäeva hõreasustuse tingimustes peaks ehk transpordiliin lähtuma üldse mitte keskusest välja vaid väljastpoolt keskusesse, olema suhteliselt väike/mobiilne ja liikuma vastavalt vajadusele, st kogukonnasiseste kokkulepete põhjal?