Hoides meie imelist maailma

Möödunud pärandkultuuriaasta kinnitas veel kord, et me austame ja hoiame pärimuste maailma. Ja et meil on loodud pärandkultuuriobjekte, mille kõnekus on enesestmõistetav.

Saaremaal on mitmeid legendidega seotud kivisid nagu Piretikivi Kõigustes, Legendikivi Loodes, Ookivi linnalähistel. Aga väikesel Muhu saarel on neid hulgem.

Need on inimese mälu fikseerijad, ajast aega oma sõnumi edasiandjad. Need on meie kultuurilugu. Seda arvestades on oluline, et me neid hoiame. Loodes on veel Aavikute tammed, Eerik Haameri tamm. Aga kes on kuulnud Muhu Madli männist?

Kord elanud Muhus naine, kelle elutarkus teinud ta kuulsaks, aga mõnele olevat see naine saanud pinnuks silmas. Nii tekkinud Madlil Muhus vaenlased. Kaua võidelnud naine kurjusega, kuni põgenenud Saaremaale ja hakanud elama… ühe suure männi otsas.

Me hoiame seda legendi, sest see on üks osa meie elust möödanikus. Pärandkultuur on suur sõnum.

Kui saare rohelised 1998. aastal loitsisid linnalähistel Loodes kivi Legendikiviks ehk laulja Heli Läätse kerisekiviks, ei aimanudki me, et selgi sõnumil saab olema nii suur osatähtsus meie pärimustes. Aga just nii loome me kultuurilugusid, nii rikastame oma aega vajaliku ja kaalukaga.

Maailm elab ja muutub meie silme all iga päev. Iga päev kaob midagi ja sünnib uut. Aeg tiksub kõik lõpuks vanaks, mälestusteks, pärimusteks. Pärandkultuuris on aga meie hingerikkust, meie suhet loodusega.

Oli 2010. aasta. Loodes märgistati kunstnik Eerik Haamerile tamm. Kohal olid ka kunstniku lapsed Liina ja Joel. Kui olime loitsuringist väljunud ja igaüks tamme oma käega puudutas, ütles Liina Haamer Waller: “Te olete õnnistatud saare rahvas, kel on nii palju pärimuslikku, legendaarset. See on suur tähendusrikkus. Minu isa on nüüd ka sellega õnnistatud.”

Poeg Joel oli mõtlik: “Kui midagi uut luuakse, on tähtis, et sellele uuele antakse kaasa elamisjõud. Ainult nii suudame seda maailma hoida.”

Kunagi olevat Loode tammikus jalutanud Lydia Koidula, pidanud seal ühe oma tütre sünnipäeva. Kindlasti jutustasid tammiku iidsed puud kirjanikule kunagi palju, et ta neist võlutud oli. Kui Koidula tuleks aga tänasesse Loodesse, leiaks ta eest kolm pärandkultuuriobjekti.

Nii läheb mõte sellele, et tammikus võiks veelgi märgistada iidseid puid, sidudes neid meie teenekate inimestega.

Teatavasti oli kirjanik Aadu Hindil tugev side suurte iidsete puudega. Hint rääkis: “Elada sadu aastaid, see on alles elujõud… Ja sellepoolest on Loode tammik eriline paik. Seal kõnnid nagu legendis. Mõnel inimesel on elus puudevisadus, kasvamisrõõm. Kui nii seoseid leida, tead: loodus sellisena on tervik.”

Debora Vaarandi ütles aga vahel: “Jälle avastan ma Saaremaad – tema kive ja puid, tema ilusat randa, linde, taimi. See on saare maailm, mida kuskilt mujalt ei leia.”

Need mälestused rikastasid poetessi, tema loomingut.

Ega me iga kord teagi, kuidas mälestustes hakkab elama pärandkultuur, annab meie olevikule oma näo, õnnistab meid tulevikuga. Aga ta elab, sest me suudame seda maailma hoida. On ju nii oluline meie kultuuriline side loodusega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 130 korda, sh täna 1)