Kes peaks muutma maailma paremaks kohaks?

Augusti keskel Paides arvamusfestivalil osalenud Kuressaare linnapea Hannes Hanso leiab, et temale antud teema “Kes peaks muutma maailma paremaks kohaks” on intrigeerivamaid teemapüstitusi üldse. Siinkohal toome ära kokkuvõtte Hanso räägitust.

Kes peaks muutma maailma paremaks? Mida üldse tähendab parem maailm? Mina näeksin ja käsitleksin seda globaalse teemana: mida tähendab areng ja kuidas seda saavutada.

Teada on, et maakera elanikkonnast umbes üks miljard elab laias laastus nende standardite järgi, mida meie kutsume lääne standarditeks. Kuus miljardit elab aga hoopis teiste standardite järgi.

Tekkinud on huvitav olukord: me mõõdame kõiki maailma riike just lääne standardite järgi. Põhimõtteliselt nii: need, kes nendele standarditele vastavad, ja need, kes ei vasta. Ja need, kes ei vasta, elavad valesti, ehkki nad on enamuses. Kust oleme aga saanud õiguse maailma nii tõlgendada?

“Normaalsed” on vähesed riigid

Teine huvitav arusaam – need riigid, kus pole läänelikku demokraatiat, elavad ilmtingimata valesti. Jah, ausalt öeldes mõtlen ka ise nii. Tegelikult oleme aga jällegi huvitava paradoksi ees: see, mida meie peame normaalseks, on esindatud üsnagi vähestes riikides maailmas.

Meie arvame, et demokraatia on eeldus arenguks, et maailm ja inimeste elu muutuks paremaks. See ei pruugi aga alati nii olla. Enamik näiteid maailmas tõestab hoopis vastupidist. Kui vaatame neid riike, mis on pärast Teist maailmasõda kiiresti arenenud, siis enamasti on see toimunud ebademokraatlikes tingimustes: Jaapanis, mis on tänapäeval õitsva majandusega heaoluriik, algas kõik pärast Teist ilmasõda täielikust diktatuurist, sisuliselt sõjaväevalitsusest. Samm-sammult on keskklassi kasv ja majanduse areng viinud demokraatiani, mitte vastupidi.

Ka üheparteivalitsusega Hiina on hea näide sellest, kuidas mitte just demokraatlikes tingimustes on nelisada miljonit inimest toodud paari-kolmekümne aastaga vaesuspiirist ülespoole. Samas Indial, mis on olnud demokraatlik riik 1947. aastast saadik, pole midagi sellist ette näidata.

Siin ongi meile mõtlemise koht: mis see hea maailm on, kuidas me sinna jõuame.

Majandusest ja arengust rääkides on üks oluline teema arenguabi. Leian, et Eesti on ka selles mõttes saanud riigina küpsemaks, täiskasvanumaks. Oleme ise olnud nagu Aafrika arenguriik, mitu aastakümmet abisaajad – kõik mäletavad üheksakümnendate algust, mil Soomest, Rootsist, Taanist tuli abi kasutatud riietest vanade tuletõrjeautode ja koolide köögiseadmeteni.

Abi saame tänagi. Meie riigieelarvest peaaegu viiendik – 17–20 protsenti – sõltub Euroopa Liidu abist, see on riigieelarvesse sisse arvestatud. Siiski hakkame samm-sammult jõudma sinna, kuhu on jõudnud küpsed riigid: oleme ka ise arenguabi andjad. Siiski on meil ühiskonnana meeletult palju tööd teha selleks, et inimesed mõistaksid selle protsessi – abisaajaist abiandjaks – vajalikkust. Praegu kehitaks enamik inimesi ilmselt õlgu: miks me peaksime näiteks Aafrikat, Lähis-Ida või isegi Ukrainat, Moldovat või Gruusiat kuidagi aitama või turgutama?

Eesti, nagu teisedki Euroopa Liidu liikmesriigid, on võtnud endale kohustuse – kui suure osa sisemajanduse koguproduktist peame andma arenguabiks. Seda on muidugi oluliselt vähem, kui maksavad arenenud riigid, ent täidame võetud kohustust ikkagi lubatust oluliselt vähem.

Kas aga ülejäänud maailma arengule kaasa aitamisega peaks olema nii, et kui meile sobib, siis aitame, ent kui ei sobi, on meil muud prioriteedid? Sellisest suhtumisest tuleneb tohutult palju probleeme.

Maksame kinni diktaatoreid

Kõik me teame, kui palju peame raha matma julgeolekuküsimustega maadlemisse, on ju maailmas palju igasugu pahalasi. Samas – meeleheitel inimesed teevadki meeleheitlikke asju. Kui aga võimaldame teistele riikidele normaalset arengut, et nad pääseksid surnud ringist välja, siis ilmselgelt ei oleks nende riikide elanikel põhjust tulla majanduslikult heal järjel riikidesse põgenikena turvalisust või heaolu otsima. Seda seost pole me endale aga väga selgelt teadvustanud.

Ka terrorism on seotud ilmselgelt sellega, et riigid, kus on kõige rohkem probleeme – Aafrika riigid, Lähis-Ida regioon, näiteks Egiptus, Jeemen või Afganistan, Pakistan –, radikaliseeruvad ning on kasvulavaks ka meid mõjutavatele probleemidele. Kõik need riigid on majanduslikult kehval järjel ning ka poliitiliselt väga halvasti valitsetud ja korrumpeerunud. Tavaliselt on neis riikides võimu võtnud üks perekond, kes sellest enam ei loobu.

Meie laseme sel aga juhtuda peaasjalikult seetõttu, et meil on tarvis naftat ja gaasi. Iga päev, kui auto käivitame, gaasipliidi või boileri tööle paneme, maksame kinni diktaatoreid. Eriti need riigid aga, kus meile eluks vajalikku naftat leidub, oma elanikkonnaga rääkima ja poliitiliselt suhtlema tegelikult ei pea. Nemad saavad oma sissetuleku ju väljastpoolt – meie käest, kes me naftat või gaasi tarbime.

Nafta- ja gaasitööstuses töötab vaid väga väike osa elanikkonnast – mõnes riigis toodab kogu SKP vaid kolm protsenti elanikkonnast ning riigi struktuur töötab selleks, et väljast tulevat raha ümber jagada. See on aga väga kehv valem demokraatliku protsessi tekkimiseks. Muud majandust sellistes riikides sisuliselt ei ole. Kõigi Põhja-Aafrika riikide mittenafta- ja -gaasimajandus on väiksem kui Belgia oma.

Meie ise maksame aga oma käitumise ja tarbimisharjumustega kogu selle jama kinni ja siis üritame koduseid probleeme, mis sellest tulenevad, lahendada.

Peame riigina hakkama lahti mõtestama, mida tahame saavutada. Selge on aga üks: arenguabi üksi ei ole kunagi ühtki riiki vaesusest välja toonud või probleemidest vabastanud.

Ehk peaks muutma ka Euroopa Liidu poliitikat? Näiteks Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika on küll tore ja hea, makstakse meile, et söötis põllud üles haritaks, et heina tehtaks, et kiviaedu ehitataks, samas on see aga kunstlik sekkumine turu käitumisse.

Meil on selline turu kaitse, et ülejäänud tooted ülejäänud maailmast, kus oleks väikegi võimalus konkurentsivõimeline olla, tegelikult ei pääsegi meie turule. Meie oma poliitika küll kaitseb meid ja soodustab meie enda arengut, aga samas sageli ei võimalda teistel vaesematel riikidel areneda.

Kõiki neid keerukaid seoseid pole me veel kuigi hästi tabanud. Õnneks oleme siiski hakanud neist asjust vähemalt mingil tasemel rääkima.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 152 korda, sh täna 1)