Harilaiule rajatakse kõrede sigimispaigad

Kevadel lõppenud ulatuslike raietööde järel plaanivad looduskaitsjad rajada Harilaiu poolsaarele veekogusid, kus konnad saaksid sigida.

“Kui ikkagi tahta, et kõrepopulatsioon seal jalad alla saaks, siis on kindlasti vaja sigimiskohti juurde teha,” ütles kõreuurija Riinu Rannap.

Teadlase sõnul on pärast raiet Harilaiu kaelale tekkinud suur lage ala konnadele elupaigaks vägagi sobilik, kuid paraku on seal vähe sigimisvõimalusi. Konnad vajavad sigimiseks vett ja avamaastiku liigina sigivad kõred ainult ajutistes päikesepaistelistes madalates lompides.

Seega on plaanis rajada mändidest puhastatud alale lohukohtadesse kaks madalaveelist lompi, mille sügavus jääb alla poole meetri ja pindala oleks kummalgi umbes paarsada ruutmeetrit.

“Need ei tohi olla sügavad ja suured nagu tiigid, kus vesi on pidevalt sees, vaid need peavad olema ikkagi sellised ajutised lombid, kus kevadel on vesi sees ja mis suvel kuivavad täiesti ära,” selgitas Riinu Rannap, avaldades lootust, et kõrede sigimispaigad rajatakse kas juba sel või siis järgmisel sügisel.

Keskonnaameti tellimusel viidi Harilaiul hiljuti läbi ulatuslikud raietööd, et taastada Eesti ühed võimsamad liivaluited ja kõre omaaegsed elupaigad. Nõukogude ajal kuulsatele Harilaiu luidetele istutatud kidurad männid on suuresti süüdi selles, et avatud ja vesiste nõgudega luitemaastikku armastavad kõred on Harilaiul tänaseks sisuliselt välja surnud.

20. sajandi esimesel poolel oli kõre ehk juttselg-kärnkonn Lääne-Eestis, Pärnumaal ja saartel väga iseloomulik liik. Viimase 50 aasta jooksul on kõre arvukus pidevalt langenud, levila paljudest osadest on see liik kadunud. Kui möödunud sajandi esimestel kümnenditel võis ainuüksi Saaremaal elutseda lausa miljoneid kõresid, siis nüüd on neid terve Eesti peale kokku jäänud tuhatkond.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 194 korda, sh täna 1)