Muinastulede öö on mitmetähenduslik nähtus (1)

Mäletan, et üheksakümnendate alguses sain veel Muhus töötades Soomest paki üleskutseid süüdata augusti lõpus randades märgutuled. See juhtus vist kohe pärast seda, kui olime Koguvas koos norralastega viikingiõhtut tähistanud.

Minu teadmist mööda süüdati vanasti augusti lõpus pimeda aja saabumisel meie randades majakate märgutuled. Ja sügisräime püügiajal näidati kalarandades lautrite juures laternavalgust paatidele, mis pimeda peale jäänud.

Iseenesest tavaline viis tagada meresõidu ohutus.

Nüüd on selle tava meeldetuletuseks randades süüdatavad lõkked nimetatud romantilise tunde loomiseks muinastuledeks. Kindlasti anti ka muinasajal pimeda saabumisel viikingitele märku ohutust randumiskohast. Kahjuks ei tea me täpselt, kus paiknesid nendel kaugetel aegadel maasadamad. Nii oleme praegu valmis süütama augustikuu viimaseil päevil lõkke suvalisel kohal, et koguneda tule ümber mõtlema neile, kes merel.

Esimese üleskutsete paki saamise ja tänase päeva vahel olen nähtust ka pisut uurinud. Auväärt kapten Valter Nuum, kes sündinud Saaremaa läänerannikul, teadis mulle rääkida, et Möldri kalasadamas näidati veel tema poisieas sügisõhtul merelt tulijatele iilatuld, mis oli pikema teiba küljes. Tulenäitajat nimetatud aga iilameheks, kes sai kalameestelt tänuks varikala.

Peagi leidsin, et meil on veel inimesi, kelle perekonna nimi on Iilane. Nii nagu Saaremaal esineb perekonnanimi Vipp – see tuleneb Sääre tuletorni vahimeestest 17. sajandil, kes viipasid puust tuletornist raudämbriga, milles põlevad puud või kivisüsi.

Iilatuli tuleks aga kirjakeele reeglitele tuginedes kirjutada “hiilatuli” – sõnast “hiilgama”. Seega võiks pimedust võitvad rannatuled Saaremaal nimetada muinastulede asemel hiilatuledeks.

Meil on sügisräime ohutuks maaletoomiseks olemas juba ka virtuaalne asukoha positsioneerimise automaatsüsteem ehk lühidalt GPS. Kellel see autos olemas, võib eksimatult muinastulele jõuda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 147 korda, sh täna 1)