Pärast Krimmi ja enne Tallinna kõnet (9)

Kui vaadata gloobust, on selge, et Washingtonist Walesi sõitvale Ameerika Ühendriikide presidendile Barack Obamale ei jää Tallinn “tee peale”. Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ühe olulisema suurriigi [maailma sõjaliselt kõige võimsama riigi] liider ei tee Eestis vahepeatust, vaid tuleb siia, et arutada enne NATO Walesi tippkohtumist olulisi julgeolekupoliitilisi teemasid. Või lihtsamalt öeldes saada isiklik tunnetus nendest julgeolekumuredest, mis seekordsele tippkohtumisele konteksti loovad.

Aasta tagasi, augustis 2013, tunnustas president Obama kohtumisel Balti presidentidega Valges Majas Eestit, kes on tema sõnul kindel NATO liitlane ja panustab riigikaitsesse 2 protsenti SKT-st. Nüüd näeme, milleks selle lubaduse täitmine on vajalik. NATO liitlaste hävitajate kiire jõudmine Ämarisse ja otsus tuua Eestisse nüüdisaegne soomustehnika näitavad, et kokkulepped liitlastega peavad ka teiselt poolelt. Ühtlasi on riigikaitsesse panustatud raha võimaldanud arendada meie kaitsevõime NATO-le vajaliku tasemeni. Ehk teisisõnu, siseriiklikult on see taganud Eesti kaitsevõime jätkusuutliku arengu, välissuhtluses aga näidanud meid julgeolekusse tõsiselt suhtuva riigina.

Panus annab kindluse

On selge, et mõned asjad võtavad aega. Nüüd saame aru, miks oli Eestil üldse vaja NATO-sse astuda. Ukraina näitel mõistame sedagi, et kui meil ei oleks õnnestunud liituda aastal 2004, siis aastal 2014 oleks see tunduvalt keerulisem. Maailm on muutunud. Meil oli valida, kas olla sees või väljas, ning me kasutasime oma võimaluse ära. NATO on maailma võimsaim sõjaline allianss, mille relvastusele ja väljaõppe kvaliteedile pole võrdset.

Sarnaselt pole teist sellist allianssi maailmas, kus rünnak ühe liitlase vastu tähendab rünnakut kõigi liitlaste vastu.

Eesti ainult ei tarbi julgeolekut, vaid meie liikmelisus NATO-s on tähendanud ka valmisolekut abistada meie liitlasi ning aidata kaasa turvalisuse säilimisele kogu maailmas. Eesti on oma suurust arvestades panustanud nendesse tegevustesse märkimisväärselt. See annab meile ka kindluse, et kui on vaja tugevdada kollektiivkaitset, siis seda ka tehakse.

Septembri alguses lepitakse NATO tippkohtumisel Walesis kokku NATO idatiival asuvate riikide kaitsemeetmed.

NATO Euroopa vägede ülemjuhataja on öelnud, et Ukrainal, mis NATO-sse ei kuulu, ei ole loota NATO liitlaste sõjalist toetust. Eestile, Lätile ja Leedule see ei laiene, sest me oleme NATO liikmed. Balti riikide puhul on samas arvestatud ka vajadusega tegevuseks, mida oleks tarvis siis, kui algaks rahulolematuse külvamine siinsete mittepõliselanike seas ning kui ootamatult võiksid välja ilmuda “rohelised mehikesed” – hästirelvastatud, kuid eraldusmärkideta isikud, nagu juhtus Krimmis.

Loomulikult tuleb Eestil oma sisejulgeolek ise tagada, ent see on lihtsam, teades, et ebaproportsionaalsete vastasseisude puhul on meil olemas liitlaste toetus. Eesti on juba kinnitanud, et liitlasüksuste majutamine, toitlustamine ja muu igapäevane elukorraldus tagatakse meie riigi kulul.

Tahaksime väga idanaabriga sõbralikult läbi saada, kuid head suhted nõuavad nii rahvusvahelistest kokkulepetest kinnipidamist kui ka vastastikust austust ja kahepoolset soovi. Kui soov on vaid ühel poolel, tuleb otsida liitlasi. Eesti ei pea enam kunagi jääma üksi, nagu juhtus 1939. aastal. See on meie poliitikute peaeesmärk.

Sisejulgeolek on oluline

Lisaks oma sõjaliste võimete arendamisele ja liitlaskohustuste täitmisele on meile väga oluline sisejulgeolek. See koosneb paljudest komponentidest. 2007. aasta kevadel nägime, kui tähtis on küberjulgeolek. Siseturvalisust tagavad ka energiajulgeolek, kodanike valmisolek riiki kaitsta ja paljud teisedki tegurid. Nendele asjadele mõeldakse ja praegusel siseministril Hanno Pevkuril on juba tegevusplaan, mille kõikidest punktidest pole avalikult rääkida võimalik, seda enam, et loodetavasti ei lähe seda plaani kunagi vaja.

Väga tähtis on ka meie inimeste igapäevane heaolu. Just soov heaolu säilitada ja rahus elada on kõige parem sisejulgeoleku tagatis. Mitte asjata ei ehitatud Lääne-Euroopas Teise maailmasõja järel heaoluühiskonda.

Kodanikuvabadused, kõrgemad palgad, pensionid ja sotsiaaltoetused hoidsid valijaid valimistel toetamast Nõukogude Liidu poolt ka rahaliselt toetatud kommuniste. Liberaalne turumajandus tõestas praktikas, et on parem.

Sama eesmärki, turumajanduse üleolekut tõestada, kannavad ka praegu agressorile kehtestatud majandussanktsioonid.

Praegune valitsusliit soovib, et Eesti inimesed tunneksid end kindlalt, ükskõik mida nad ette võtavad. Ukraina sündmuste taga oli paljuski riigi sisemine segadus, Oranži revolutsiooni järel vinduma jäänud demokraatlikud ümberkorraldused, madalad palgad, korruptsioon ja inimeste lootusekaotus, et parem elu võiks olla võimalik. Mitte asjata ei kuulutanud Krimmi okupeerinud Venemaa, et pensionid kergitatakse mitmekordseks. Just meie inimeste heaolu on liitlaste leidmise kõrval Eesti iseseisvuse parim tagatis. Nimelt sellepärast on Reformierakond alati oluliseks pidanud Eesti majanduskasvu ja seda, et majanduskasvu viljadest saaksid paremate palkade, pensionide ja suuremate toetuste näol osa kõik, kes meie riigis elavad.

1963. aasta 26. juunil pidas Ameerika Ühendriikide president John F. Kennedy Nõukogude Liidu vägedest ümbritsetud Lääne-Berliinis oma kuulsa kõne, kus ta ütles: “Kõik vabad inimesed on sõltumata oma elukohast Berliini kodanikud. Seetõttu tunnen ma vaba mehena uhkust, kui ütlen: “Ich bin ein Berliner!” – “Ma olen berliinlane!””

Polegi nii tähtis, kas Barack Obama ütleb 3. septembril Tallinnas mõne sarnase ajalukku jääva lause. Oma külaskäiguga avaldab ta meile toetust ja kinnitab, et Eesti ei ole üksi nagu 1939. aastal, vaid vaba maailma lahutamatu osa.