Kuidas vabandada loomade väärkohtlejaid? Aga kas seda on vajagi? (4)

Kui Saarte Hääl palus mult arvamust viimase aja uudiste kohta, mis rääkisid räigelt väärkoheldud koduloomadest, olin silmapilkselt nõus. Alles pärast jah-sõna ütlemist hakkasin mõtlema, et mida üldse saab sellisest asjast arvata.

Kas otsida õigustusi?

Kui täiskasvanud mees Leisi vallas lõi koerale kirve pähe, kas sellist käitumist saab õigustada? Kas loom ründas? Kas mees kartis ajalehepildi järgi pisikesena tunduvat koera? Kas koer ründas mehe last? Kas koer ohustas mõnd tema looma?

Need olid küsimused, mis mulle pähe turgatasid. Aga siis saabus veendumus. Vahet ei ole! Ükski täiemõistuslik mees, kelle elus on kõik korras, ei tohi, ei saa lihtsalt ühegi loomaga niiviisi käituda!

Koera peale saab ohuolukorras häält tõsta, võtta kas või vits kätte. Ära joosta. Appi hüüda. Aga looma pead ei tohi mitte ühelgi põhjusel kirvega puruks lüüa!

Kuidas vabandada Pöide kandi meest, kes viskas kassipojad vastu seina surnuks? Kas kassipojad ründasid? Ohustasid tema peret? Olid majanduslikult koormaks? Sattusid lihtsalt valel ajal valesse kohta?

No vanduma võtab, sest kui mehel on emane kass, kes on steriliseerimata, siis on pojad kassiema elutöö ja kohustus. See, et kiisumiisud sündisid, on ainult ja ainult omaniku süü ja vastutus. Ei kassiema ega tema pojad teinud midagi valesti!

Kuidas vabandada seda Pöide kandi naist, kes kolis talveks maalt linna tööd tegema ja jättis kassi talveraskustega üksinda toime tulema?

Kas naisel on linnas vähe ruumi? Kas napib aega liivakast välja viia? Ehk peab loomahülgaja vabanduseks isegi seda, et kass ei taha ju korteris elada, las püüab maal hiiri.

Ka selline käitumine ei ole vabandatav, mis siis, et kassi justkui füüsiliselt ei väärkohelda! Kui kassi kaasa võtta ei saa ja kui sa suveks maale tagasi tuled, palun leia oma lemmikule siis kas või hoiukodu.

Ma olen veendunud, et kui aastaringselt maal elavalt naabritädilt küsida, on ta kindlasti nõus kassile peavarju andma ja perenaise ostetud söögipoolist ette andma.

Kuidas vabandada endist Orissaare valla hobusekasvatajat, kes näljutas oma loomi, ei kutsunud neile kapjade lõikamiseks seppa, vaid vaatas pealt, kuidas kõhnad, parasiite täis loomad abitult ja valudes ringi komberdasid?
Kas omanikul polnud raha? Kas polnud aega? Kas hobused on nii metsistunud, et nad poleks sepale jalga andnud?

Jällegi – need ei ole vabandused. Kui sul on loomad ja sa ei jaksa neid ülal pidada, müü nad maha! Kas või odavalt! Või anna ära! Kabjad ei kulu ise väiksemaks. Looma kehakaal ei tõuse, kui talle süüa ei anta ja ta ussikuure ei saa. Hobune ei müü end ise maha, ta ei leia ise uut ja armastavat kodu.

Õnneks on Saaremaal selles osas ka üks tore näide, kuidas üks suur, heatahtliku, ent raskustesse sattunud omaniku hobusekari Karja kiriku lähedal sai uued ja head kodud. Omanik võttis vastutuse, leidis kuldaväärt abilise ja lahendas probleemi. Müts maha!

Kes need inimesed on?

Me elame Saaremaal. Siin pole liiga palju inimesi. Siin tunnevad kõik kõiki. Loomadevastast vägivalda viljeleb oluliselt suurem hulk inimesi, kui me uskuda tahaksime. Ma ei tea, kuidas neid inimesi nimetada. Idioodid?
Värdjad? Debiilikud? Nad ei ole üksi. Nad on meie naabrid, sugulased, perekond. Ja meie ei tee mitte midagi.

Juhtum, et naaber peksab oma hulkuma läinud, aga ise koju tulnud koera nii, et üleaedsel seda nähes süda pahaks läheb, on samuti siinkandis tõestisündinud lugu.

Aga kellelegi ei teatata. Ei võeta ühendust ei loomakaitse ega politseiga. Ei öelda veterinaarametile. Sest inimesed arvavad, et ametnikud ei tee midagi.

Ja tõesti, meil tehaksegi loomade kaitseks kahetsusväärselt vähe. Ametnikud ei süvene, ollakse kaugelt sugulased, keegi tunneb kedagi. Ja no tõesta ära, et sa ise nägid, kuidas su naaber oma koera peksis…

Lisaks saab “pealekaebaja” täiesti kindlasti ümberkaudsete halvakspanu osaliseks. Loomi on ju kogu aeg karistatud, mis siin sekkuda, öeldakse. Ole õnnelik, et ta neid kassipoegi sinu kaevu ei uputanud.

On ka neid, kes vaeva näevad, kes neljajalgsete inimkaaslejate süütust mõistavad ja “kaebavad”.

Need inimesed riskivad heanaaberlike suhete sassiminekuga, “mingi mõttetu loomakaitsja” või isegi “sarikaebaja” tiitliga. Ja mis veel hullem, nad kardavad, et naabrimees, kes seni on oma kasse vastu seina loopinud ja koera peksnud, teeb haiget ka “kaebaja” lapsele või loomale.

Tihti juhtub ka nii, et võtadki südame rindu. Lähed politseisse. Teed avalduse. Annad tunnistused. Käid kohe mitu korda ja raiskad aega. Kuid hiljem öeldakse sulle, et midagi ei saa teha: kuriteo koosseisu ju pole.

Sina raiskad aega, valutad südant, vihastad väärkohtlejat ja midagi ei juhtu. Isegi looma ei võeta ära.

Mis muutuma peab?

Loomade väärkohtlejate hulk ei vähene enne, kui meie, kes me seda näeme, julgeme siiski rääkima hakata. Tegelikult, julgeme pinda käima hakata! Pidevalt ja järjekindlalt. Julgeme väärkohtlejale öelda, et me sekkume!

Kui su aia taga on kõrgetel kapjadel komberdavad, parasiite täis hobused, kui su naabrite koer ilma põhjuseta lonkab või leiad (nagu mina mõned aastad tagasi Metsara külast) puu otsa seotud kotitäie surnud kassipoegi, siis võta midagi ette.

Helista ikkagi politseisse. Teata ikkagi loomakaitsesse. Kirjuta sellest ajalehte. Ja avalda kurjategija nimi! Mitte miski pole tõhusam kui avalik tähele- ja halvakspanu. Nulltolerants!

Loomadevastane vägivald on sama, mis inimestevastane vägivald. Ainult et loomad ei räägi. Nad on nõrgemad, aga peavad taluma neid väärastunud tegelasi, keda on nähtavasti kunagi ennast pekstud, väärkoheldud või muul viisil ahistatud.

Kui meil tekib julgus märgata ja sekkuda, raisata oma aega ja võidelda, siis ehk midagi muutub.

See ei olegi tegelikult ainult loomakaitse teema. See puudutab ka sinu naabriperet, klassi- või töökaaslasi ja seda väikest tüdrukut, keda näed oma külas alkohoolikust vanematega suvitamas.

Heidi Hanso
vabakutseline teletoimetaja ja loomasõber

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 754 korda, sh täna 1)