Retsept: liikuge rohkem! (1)

MÕÕDAB VERERÕHKU: kardioloog Merle Kadarik käib vererõhuhaigeid vastu võtmas ka Kuressaare perearstikeskuses. Foto: Raul Vinni

MÕÕDAB VERERÕHKU: kardioloog Merle Kadarik käib vererõhuhaigeid vastu võtmas ka Kuressaare perearstikeskuses. Foto: Raul Vinni

Tänapäeval esineb kõrget vererõhku juba isegi gümnaasiumiõpilastel, see on seotud koolistressi, pinge ja vähese liikumisega, leiab kardioloog Merle Kadarik. “Jooksumängude asemel istutakse arvutis ja vanemaks saades on harjumus sama – tööstress ja vähene liikumine.”

Millest inimene ise aru saab, et tal on liiga kõrge vererõhk ehk kõrgvererõhutõbi?

Võib esineda peauimasust, väsimust, peavalu. Tihti aga ei tunta midagi, kuna vererõhu tõus tekib enamasti aegamööda ja inimese organism kohandub sellega. Et tegu on kõrgvererõhutõvega, avastatakse tihti kas sõjaväkke minnes, relva- või autojuhilube taotledes (eriti viimasel ajal) töötervishoiu arstide poolt.

Kas ja millal peab seejuures ilmtingimata tohtri poole pöörduma?

Arsti juures see ju enamasti leitaksegi. Muidugi on ka juhuseid, kus vanemale pereliikmele on ostetud vererõhu koduse mõõtmise vahend ja “nalja pärast” mõõtes leitakse ka endal kõrgemad väärtused. Seejärel tuleb ilmtingimata perearsti poole pöörduda.

Mis võib juhtuda siis, kui inimene ei reageeri oma kõrgenenud vererõhule ja tohtritelt abi ei otsi?

Siis võivad mingi aja pärast tekkida eelnimetatud kaebused. Lisaks survetunne rinnus, südame rütmihäired. Halvemal juhul võib n-ö tühjalt kohalt tekkida kas insult või südamelihase infarkt.

Millest see haigus tekib? Mis on selle peamised tekkepõhjused?

Vererõhutõusust 95% on nn tavaline vererõhuhaigus, mis on veresoone haigus ja millel ühte kindlat põhjust ei ole. Veresooned, mis normaalses olukorras peaksid olema elastsed ja reageerima organismi vajadustele kas kokkutõmbumise (vererõhk tõuseb) või lõõgastumisega (vererõhk langeb), ei reageeri enam adekvaatselt ja on püsivalt ahenenud seisundis.

Rolli mängib siin perekondlik eelsoodumus (suguvõsas vererõhuhaiguse esinemine), ülekaal, toitumisharjumused (soola, kaloririkaste toitainete tarbimine), kolesterooliainevahetuse häired (nn hea kolesterool madal ja nn halb kolesterool kõrge), suitsetamine, elustiil üldse.

Olulist osa mängib stress, töö/puhkuse vahekord ja närvisüsteemi tüüp – emotsionaalsematel inimestel on vererõhukõikumised tavalisemad, eriti naistel.

Naiste puhul on riskifaktoriks ka menopaus, kuna naissuguhormoonide vähenemine organismis põhjustab veresoonte reaktsiooni eripärasusi.

Statistiliselt umbes 5%-l vererõhutõusust on mingi teisene ehk sekundaarne põhjus. Sellest omakorda 95% on haigus seotud neerudega (neeru enda funktsiooniga või neeruarterite läbitavusega) ja ülejäänud väga väike osa on mingi spetsiifiline endokrinoloogiline (sisenõrenäärmetega seotud) probleem.

Tean väga palju eriti just vanemaid inimesi, kes peavad manustama selle haiguse vastu teatavaid ravimeid ja nende eneste sõnul surmani. Kas ongi nii, et selle haiguse puhul ilma tablettideta läbi ei saa?

Veresoonte ebaadekvaatne reageering on krooniline probleem ja KÕIK KROONILISED HAIGUSED VAJAVAD ELUAEGSET RAVI. Teise variandi puhul, kui on leitud teisene põhjus vererõhu tõusuks (enamasti nooremad inimesed, aga mitte alati), võib põhihaiguse ravi vererõhu normaliseerida.

Neeru enda kahjustuse korral küll tavaliselt jäävad siiski ka vererõhuravimid kogu eluks, sest neerukahjustus kipub samuti olema taaspöördumatu probleem.

Kas on midagi, mida inimene ise saaks teha, et tema vererõhk oleks normaalne?

Jah, muidugi. Pärilik eelsoodumus ei pea iga kord tähendama, et kui vanematel on hüpertensioon, siis see kindlasti on ka nende järeltulijatel. Sõltub palju ülaltoodud faktoritest, mida inimene ise saab enda jaoks teha. Eelkõige elustiil.

Ja üleüldse, mis on normaalne vererõhk ja kui tihti peaks inimene oma vererõhku mõõtma? Paljud on endale muretsenud vererõhuaparaadi ja mõõdavad sellega oma vererõhku mitu korda päevas. On see normaalne ja kiiduväärt?

Aegade jooksul on “normaalsed väärtused” läbinud teatavaid tõuse ja langusi. Kui nn vene ajal räägiti, et normaalne on 100 + vanus, siis 10 aastat (isegi veel 5 aastat) tagasi leiti, et mida madalam, seda parem ja sõltumata vanusest. Praeguseks on jõutud arusaamisele, et 140/95 mmHg on ülemine “normaalse” vererõhu piir.

Eakal inimesel on leitud, et ka vererõhuväärtus 150/90 mmHg ei vaja ravi.

Väga kõrge südameveresoonkonnahaiguse riskiga (näiteks diabeetikud) inimestel soovitatakse vererõhk siiski hoida < 135/85 mmHg.

Vererõhuaparaadi omamine ja aeg-ajalt vererõhu mõõtmine on vererõhuhaigusega inimeste puhul kiiduväärt. See annab ka arstile lisainfot, kuna paljudel inimestel on arsti kabinetis vererõhk oluliselt kõrgem kui kodus.

Aparaadist sõltumine ja mitmeid kordi päevas mõõtmine (kui ei ole just ravimi muutust tehtud ja arsti antud soovitust nädala vältel pidada n-ö päevikut ja jälgida, kuidas ravim mõjub) võib muutuda paranoiaks ja genereerida ise ärevusega seonduvat vererõhu tõusu.

Kuidas teile kardioloogina tundub, mis on see kõige kurjem põhjus tänapäeval, mille tõttu inimestel tekib hüpertooniatõbi üha sagedamini?

Vererõhutõus on suures osas arenenud maailma probleem. Ja viimasel ajal ka arengumaade probleem, kuna eluharjumused muutuvad sealgi. Statistiliselt on teada, et ligi pooltel täiskasvanud elanikkonnast on diagnoositud hüpertensiooni.

Tänapäeval on juba gümnaasiumiõpilastel leitud kõrgemaid vererõhuväärtusi ja eks see ole seotud ilmselt koolistressi ja pingega. Lisaks on juba kooliõpilastel liikumist vähem, jooksumängude asemel istutakse arvutis ja peetakse lahinguid seal. Ja vanemaks saades on harjumus sama – tööstress ja vähene liikumine.

Kui lisanduvad geneetilised faktorid, on tagajärg kergesti käes.

Siinjuures tahaksin rõhutada, et vererõhuhaigus ei vaja enamasti kardioloogi sekkumist, piisab perearsti poole pöördumisest ja raviga on probleem ohjatav.

Õnneks on raskesti ravile alluvat hüpertensiooni siiski harva, kuid eelkõige on tarvis patsiendi poolset koostööd ja ravimite korralikku regulaarset võtmist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 899 korda, sh täna 1)