Alkoholipoliitika teadmata kursil

Juuli algusest jõustusid muudatused korrakaitseseaduses, mis muuhulgas lubavad südamerahuga linnapargis näiteks õllepudeli lahti korkida, ilma et sellest miskit pahandust tõuseks. Küllap mõtlevad paljud – on see mõistlik?

Jah, alkohol on ju halb. Igal aastal näeme, kuidas selle tarbimise vastu sotsiaalkampaaniaid korraldatakse, kistakse kuskilt välja statistikat eestlaste alkoholilembuse kohta ning erilise tähelepanu all on see, kuidas alkoholitarbimise ja autojuhtimise kombineerimine tapab aastas kümneid ja sadu kaasmaalasi.

Samas toimub kõige selle foonil jätkuvalt vilgas reklaamitegevus ja alkoholikultuuri propageerimine. Lihtne talupojamõistus paneb need kaks asja kõrvuti ega mõista, mida me siis riigina õigupoolest tahame? Või polegi need suhteliselt vastassuunalised arusaamised alkoholipoliitikast? Kas meil säärast üldse on, tekib küsimus, sest üks poliitika võiks olla ka eesmärgistatud, mitte koosneda pusletükkidest, millel pole lootustki tervikpildiks saada.

Mis on see koht, kuhu riik oma alkoholipoliitikaga – erinevate meetmete ja reguleerimisega – jõuda soovib? Korrakaitseseaduse vahest kõige enam kõneainet pakkuv klausel, mis kõneleb alkoholi tarvitamisest avalikes kohtades, on taas üks kivi selle teadmata suunas liikuva poliitika müüris.

Inimestele lihtsalt meeldib juua
Aga… Jutt alkoholi tarbimisest ja kuritarvitamisest on habemega. Ei ole selle vastu saanud karskusliikumine ega 1980ndatel kehtinud kuiv seadus, ei maksutõusud ega muu. Inimestele lihtsalt meeldib juua – küll hakatakse ise puskarit ajama või leitakse viise, kuidas maksumärgita alkoholi riiki sisse toimetada. Korrakaitseseaduse varasem redaktsioon ehk küll pisut ohjeldas seda, et päris igal pool pudelit taskust välja ei võetud, kuid selle mõju võisid karta eelkõige isikud, kes ka uute muudatuste kontekstis suure tõenäosusega sinivalge masina kongi visatakse ja silma alt ära toimetatakse.

Tegelikult võiks uues seaduseparanduses näha hoopis teistsugust koormat. Ei pea siin silmas seda, et tänavatel hakkavad ringi tuikuma klaasistunud silmadega ja suul pudelit kallutavad heidikud, kes oleksid niigi piiratud ressursiga politseiametnikele koormaks. Need, kes on juba pudelisse kukkunud, ei pidanud avalikus kohas alkoholi tarbimise keeldu üldjuhul nagunii suurt millekski. Pigem on koormaks see, et meile, igapäevainimestele, on riigi poolt pandud selle seaduse näol pisut uutmoodi usaldus- ja vastutuskoorem.

Inimestele on antud mandaat käituda korralikult, näidata, et nad on selle seaduse väärilised. Minu nägemuses just selline ongi täiskasvanud ja arenenud riik, mis näeb, et ta võiks oma kodanikke usaldada tegema õigeid otsuseid. Jah, teil on voli avalikus kohas alkoholi tarbida, aga kas te seda õigust kasutate ja kuidas, jääb teie südametunnistusele. Tahame või ei, alkohol ja selle tarbimise kultuur on tänapäeva sotsiaalse elu osa.

Millegipärast on aga ikka nii, et niipea kui riigijuhtimine tahab pisut rihma lõdvemaks lasta, on kisa taevani. Tahab rihma pingutada, jälle sama häda. Viimsele kui ühele inimesele meele järele olemine pole ühegi seaduse ülesanne, kuid ilmselgelt peaks olema võimalikult hästi reguleeritud see, kuidas käib kontroll seaduse täitmise üle. Kui varem oli asi võrdlemisi konkreetne – avalikus kohas alkoholi tarvitada lihtsalt ei tohtinud, siis nüüd on sellest kujunenud omamoodi hall ala, kus tõde peaks selguma läbi vaidluse või kokkuleppe.

Korrakaitsjatelt on justkui võetud kohustus avalikus kohas alkoholi tarbivaid kodanikke korrale kutsuda, teisalt on jäänud kohustus avaliku korra rikkumise puhul sekkuda. Alkoholi võib seega avalikus kohas tarbida, aga ainult seni, kuni see kellegi sotsiaalset närvi riivama hakkab.

Mängureeglid ja normid puuduvad
Ühiskondlik kontroll peaks ideaalses maailmas töötama paremini kui miski muu – kogukond kehtestab mingid mängureeglid ja normid, mis on taunimisväärne ja mis mitte. Praegusel juhul need minu arvates aga puuduvad ning iga inimene, keda avalikus kohas joomine segab või silma riivab, omab vähemasti teoreetilist õigust sellest teada anda ja eeldada, et sellele reageeritakse. Olenevalt sellest, kuidas uuenenud seadust täitma asutakse ning kuidas sellele reageeritakse, võib oletada, et tekib lisatööd ka politseile, rääkimata sellest, et nende õlgadele on pandud päris suur kohustus erinevaid olukordi adekvaatselt hinnata.

Ma ei oska tegelikult öelda, kas me ühiskonnana oleme selliseks muudatuseks valmis ja piisavalt küpsed, saamaks aru, et iga õigus pole ilmtingimata kohustus. Saan rääkida vaid iseenda eest ja nendin, et ei näe säärases usalduses midagi halba – eks aeg annab arutust. Karjed selle kohta, kuidas kõik valimatult linnatänavatel alkoholi hakkavad tarbima, on säärase seaduse puhul tavapärane. Kuid sellest kõigest tunduvalt enam sooviksin mõista, milline ikkagi on meie riigi terviknägemus alkoholipoliitikast, sest siiani kirjeldab seda kõige paremini ütlus, et parem käsi ei tea, mida teeb vasak, ja vastupidi.

 

Priit Pruul
saarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 210 korda, sh täna 1)