Heinaaeg on nii, et Juku võttis vikati (1)

LUISUGA: Loo autor Tõnu Anger võttis kodust vana luisu kaasa, et seda lehelugejate tarvis pildistada. Foto: Sander Ilvest

LUISUGA: Loo autor Tõnu Anger võttis kodust vana luisu kaasa, et seda lehelugejate tarvis pildistada. Foto: Sander Ilvest

Ühest tuntud lastelaulust saame teada, et Juku võttis vikati, luiskas ja niitis siis siuhti-sii, sest heinaaeg on ikka nii. Eks igal suvel jaanipäeva paiku see tõsine töö loomapidajail pihta hakkab.

Vanemad inimesed olid omal ajal arvamusel, et enne jaani pole küll mõtet heinamaale vikatiga minna, kuna rohi tahab kasvamist ja valmimist nagu õun puu otsas. Suurte ühismajandite aegu hakati rääkima, et mida varem heina teha, seda rohkem on selles proteiini, mis on loomadele suure toiteväärtusega sööt.

Talveks varuti loomadele lehti

See oli aeg, kui ei teatud veel midagi sirbist ja vikatist. Ometi peeti siis juba koduloomi, kes talve üleelamiseks ninaesist vajasid. Nagu ajalooallikaist teada saame, olnud siis mäletsejate talviseks söödaks hoopiski puulehed. Lammastele ja veistele maitsesid eriti hästi laialehelise jalaka lehed, aga ka saare ja lehise lehed olid neile suupärased. Veel mõned aastakümned tagasi tehti lammastele talveks lehiseid.

Mitusada aastat tagasi oli sirp heinateol ja teravilja õsumisel ainukeseks vahendiks. Sirbiga küürutamine aga tüütas pikapeale ära ja siis hakati terariistale keppi külge sättima. Püstiasendis on ju hoopis mugavam niita.

Saaremaal on rohukasvuga teistsugused lood kui mandrimaal. Meie kodusaar on välja kasvanud merest ja siin on rohi palju visam. Siinsed vikatid pidid olema väga teravad. Niitma mindi juba varahommikul, kella nelja ajal, kui rohi oli kastemärg ja seda oli kergem niita.

Vikat tuli talvel kodus valmis teha. Saaremaa kõige tuntumad vikatimeistrid olid Kärla vallas Paikülas. Laatadel olid Paiküla meeste tehtud vikatid väga nõutavad.

Hinnatud vikatimeistrid olid Paikülas
Enne niitma minekut tuli vikat teravaks käiata. Teadagi olid eriti hinnatud Gotlandi käiad. Neid käidi paatidega Ojamaalt toomas. Heinamaale võeti vikatite teritamiseks kaasa luisk. Ka need teritamisvahendid tehti kodus valmis. Enamasti kasutati luisu valmistamiseks liiva, mis segati sula tõrvaga või vahaga kokku. See segu määriti siis puidust tehtud luisu pinnale. Mõnel pool kasutati ka teisi vahendeid, näiteks tuhka või lambarasva. Ka käiapuru puistati luisusegu sisse.

Hein veeti lauda juurde hobustega
Kuiv hein pandi heinamaal kuhja. Võimaluse korral veeti see aga hobuvankritel koju, kus see lauda lakka hanguti. Heina vedamiseks tehti vankrile ehk ratastele rüpp, mida mandril ka korviks kutsutakse.

Eelmise sajandi esimeses pooles hakkasid heinamaadel plõksuma hobuniidumasinad. Need olid üsna rasked kolakad, mille vedamiseks läks vaja kahte hobust. Peagi, viiekümnendate aastate teises pooles hakati heina niitma traktoritega. Hobused pandi siis looreha ette. Külaperedes tehti heina aga ikka kaua aega käsitsi.

Tehnika arenes kiiresti. Suurmajandite heinapõldudel hakkasid tööle heinapressid. Hein pressiti väikesteks pakikesteks ja sidumisvahendiks oli traat. Hiljem hakati kasutama spetsiaalset heinapallinööri.

Nüüd müttavad rohumaadel aga hoopis võimsamad ja täiuslikumad söödavarumismasinad.

Tõnu Anger

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 231 korda, sh täna 1)