Ei kao need koolid kuhugi! (7)

Niisiis, praegusest 498 koolist tuleks Eestis kuue aastaga kinni panna 282! Sellise sõnumi teatas juuni keskel rahvale uuringufirma Praxis. Nooremad inimesed, kes ei mäleta, kuidas NSVL-i ajal püüti Eestis samuti väikesi maakoole sulgeda ja kuidas rahvas haritlaskonna juhtimisel nende kaitsele asus, võisid sellise sõnumi peale minestada.

Praxise materjalides sisaldub aga ka üks rõõmustavam moment. Nimelt selgub, et 2005. aastal ilmutatud samalaadse prognoosi alusel pidanuks täna Eestis olema 304 kooli, on aga hoopis 498.

Elu pole prognoosidele allunud

Elu pole prognoosidele allunud! Mida sel juhul teha? Eelmine, teadlasest haridusminister otsustas elu ära keelata ning hakkas piitsa ja prääniku abil (tema enda sõnad) teaduslikku prognoosi juurutama.

Mäletame ju kolm aastat tagasi ministeeriumist lähtunud uhket kuulutust, et maapiirkondades olgu võimalikud ainult 250 õpilasega ja linnades 500 õpilasega puhtad gümnaasiumid. Kuulutajatele ei läinud korda, et sel hetkel polnud Eestis veel ühtegi 500 õpilasega gümnaasiumi. Elu tegi selle peale vimka ja keelas ära haridusministri.

Nüüd on uus haridusminister ja valik on tema. Loomulikult oleks ahvatlus keelata ära hoopis Praxis või vähemasti lõpetada temalt kasutute prognooside tellimine. Kuid see tähendaks sama, mis halva sõnumi eest hukata sõnumitooja. Praxis vastab sellele, mida temalt küsitakse, ja kui küsitluse aluseks on nn haridusökonoomika, panevadki uurijad õpilaste arvu ja ruutmeetrid ühte patta ning keedavad meile mittesöödavat putru.

Uuring konstateerib, et kaheksa aasta jooksul on õpilaste arv vähenenud 22%, õpetajate arv ainult 13% ja koolide arv ainult 10% võrra. Haridus-
ökonoomiliselt on asi seega väga kole.

Pole Praxise asi küsida, aga mida tähendab see hariduslikult? Võib-olla on aga hoopis hea, et lastel on koolis lahedam ja igal õpetajal rohkem aega iga õpilasega tegeleda? Oi, aga see on ju kallim!

Aga äkki on ka see hea, et meie lastele antav haridus on kallim? Niikuinii on ta üks Euroopa odavamaid. Ja kui prioriteet on, et lapsi rohkem saaks, milleks siis koole sulgeda?

Praxise uuringus on toodud ka põhjused, miks nende eelmine prognoos koolide arvu vähenemisest nii rappa läks ja miks läheb rappa ka seekordne. Need on nii hästi sõnastatud, et jääb ainult üle mõningaid tsiteerida:

Piirkonna transpordivõimalused – puudub väikevaldade vaheline ühendus.

Poliitilised tegurid – kooli püsimajäämine kui valimislubadus.
Sotsiaalsed tegurid – kooli sotsiaalne tähendus maapiirkondades.
Ajaloolised põhjused – inimkäitumise rajasõltuvuslikkus ei pruugi kattuda tegelike omavalitsuspiiridega.
Infrastruktuurilised tegurid – olemasolevad hooned ei ühildu reformiideedega.
Muud tegurid – avalik poliitika ei ole sageli ratsionaalne.

Lisada võiks ehk veel selle, et väikeses koolis on õpilastel lihtsalt kodusem ja turvalisem, sõltumata isegi sellest, et nn vabaainete valikuvõimalus jääb talle napimaks.

Ja seepärast taandubki kogu prognoosi ebaõnnestumise põhjus lihtsalt kolmele sõnale – rahvas ei taha! Ega siis vallavanemad rumalad ole, et nad annavad valimiste eel mingeid kahjulikke lubadusi, küllap annavad nad ikka selliseid, mida valijad toetavad.

Näe, tublid Suure-Jaani valla elanikud läksid koole sulgeda püüdva vallavanema vastu koguni kohtusse ja loodetavasti võidavad nagu Pühajärve rahvaski.

Ja nii tulekski arukal haridusministril teha seda, mida rahvas tahab, sest muidu keelatakse varsti ka tema ära. Rääkida bolševistlikku jama sellest, et rahvas tegelikult ei tea, mis talle parem on, aga valitsus teadlaste abil teab ja teeb rahva vägisi õnnelikuks, lõpeb valitsuse jaoks varem või hiljem halvasti.

Haridus kooli asemel internetist?

Haridusökonoomiliselt oleks kõige odavam koolid üldse kinni panna, õpetajad lahti lasta ja “teostada hariduse andmist” interneti või televiisori kaudu. Iga aine jaoks piisaks ühest targast üleriigilisest õpetajast.

Nojah, keegi peaks ju ka õpilaste omandatud teadmisi kontrollima, aga küllap saaks seda teha elektrooniliste testide abil.

Kui see mõte tundub liiga utoopiline, siis oleks väga ökonoomne ka see, kui kõik õpilased elaksidki Tallinnas ja käiksid suurtes, nii umbes linnahalli suurustes koolides.

Kas sellised ideed tunduvad demagoogilised ja rumalad? Aga suund, mille meile Praxis ette paneb, kirjutades, et tänase 192 gümnaasiumi asemel piisaks 50-st, tähendab ju sisuliselt sama teed. Ja jällegi, ega uurijad süüdi ole. Nad tunnistavad ka ise, et nende metoodikas puuduvad hariduse kvaliteedi mõõdikud.

Siit algabki haridusministri ja tegelikult rahva hüveks toimiva riigi (mitte vastupidi!) funktsioon. Tuleb tagada, et igal lapsel oleks kodu lähedal põhikool, isegi siis, kui seal on kõigest mõnikümmend õpilast. Tagada see, et täna veel elujõulises maa-asulas säiliks gümnaasiumiharidus isegi siis, kui seal on üksnes 50–100 õpilast.

Jah, kool ei tekita veel iseenesest töökohti, kuid kooli kaotamine kaotab ka töökohad kiiresti. Kool peaks olema igatahes eelviimane asutus, mis kustutab maakohas oma tuled (viimane olgu raamatukogu).

Loodan, et tänane haridusminister seda usub ja teab. Piits koolide sulgemiseks on juba nurka visatud. Kui veel prääniku ka leiaks.

Jaak Allik
Riigikogu liige, SDE


 KOMMENTAAR

Raimu Aardam, Kihelkonna vallavanem:

Ega keegi taha jõuga midagi kinni panna. Pole midagi parata, kui lapsi ei ole.

Meie maakonna gümnaasiumidega paistab asi olevat selge – need koonduvad Kuressaarde. Millal ja mis muutused tulevad, otsustavad volikogud. Ning otsus tehakse selle järgi, milline on riigipoolne rahastamissüsteem ja kui palju on omavalitsusel ressurssi kooli rahastada. Ilmselgelt tuleb kohalikul omavalitsusel väikestele maakoolidele üsna palju juurde maksta, et õpetajad oleksid tasustatud.

See on kindel, et kõigis omavalitsustes koolid põhikooli osas säilivad, aga mis astmeni need jäävad, on omavalitsuse otsustada. Kui on näha, et ülemises otsas on lapsi vähevõitu, lõigatakse sestsaadik, kus lapsi juba rohkem.
Miks mitte jätta kuus klassi, kui lapsi jagub.

Eesti maaomavalitsuste liidus oli juttu sellest, et maakoolides peaks jääma alles vähemalt algkool ehk neli klassi. Nelja klassiga saab vajadusel moodustada liitklasse.

Kui kool on muudetud küll nelja- või kuueklassiliseks, aga on näha, et altpoolt tuleb lapsi juurde, on ju hiljem võimalik puudu olevad klassid põhikooli ulatuses uuesti avada.

 

Andres Anton, Muhu põhikooli direktor:

Eks kõik asjad pane paika raha. Ka selle, kas mõnekümne õpilasega kooli pidada või mitte.

Paraku on elu näidanud, et sealt piirkonnast, kus kaob kool, kaob ka elu. Seetõttu leian, et väikesi koole pole mõtet kinni panna. Kui seal vähegi lapsi on, tuleb kooli edasi pidada.

Olen kuulnud, et põhikooli kuue- või neljaklassiliseks muutmisel öeldakse: kui lapsi kord rohkem on, küll saab kooli jälle üheksaklassiliseks muuta. Paraku pole praktika seda näidanud. Või et koolis, kus gümnaasiumiosa kaotatud, see taas avatakse. Oleks tore, kui nii juhtuks, aga praktika seda ei näita.

Muhus oli äsja läbi saanud õppeaasta lõpus 94 õpilast. Seega meie kooli ümberkorraldused loodetavasti niipea ei ähvarda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 625 korda, sh täna 1)