Kreeka mitu nägu

ÖÖ TÄHTEDE ALL: Kui mujal oli laagriplatsi leidmisega raskusi, siis mägedes piisas teest vaid paarikümne meetri kaugusele jalutamisest. Fotol loo autor. Foto: Mihkel Väin

ÖÖ TÄHTEDE ALL: Kui mujal oli laagriplatsi leidmisega raskusi, siis mägedes piisas teest vaid paarikümne meetri kaugusele jalutamisest. Fotol loo autor. Foto: Mihkel Väin

Kreekas läheb juunis kottpimedaks juba enne kümmet ja kui pilgeni täis reisilaev hakkas lähenema Parose saarele, tekkis küsimus: “Kus me oma öö mööda saadame, kuhu me minna oskame? Ahh, vaatame, ju kuskil ikka!”

Esimene öö lennujaamas polnud midagi hullu, küllap saab ka teised hakkama, mõtlesime. Selles ju mõte oligi, et plaane ei tee, eks elu näitab! Nii ma koos kahe reisikaaslasega ning seljakottidega Kreekat avastamas käisin. Erilisi plaane ning ühtegi broneeringut peale lennupiletite kahe nädala pärast koju meil tehtud polnud. Kaasas olid seljakotid, lebomatid ning magamiskotid.

Enne reisi kujutasin ette, et magamiskoha leidmises ei saa midagi keerulist olla. Tuleb vaid mõni vaiksem nurgake otsida. Tegelikult polnud mul aga aimugi, et “vaikne nurgake” asub kilomeetreid eemal ning isegi seal ei pruugi magada saada, sest pole lihtsalt sobivat kohta, kuna ei leia näiteks tasast pinda. Nii me magasimegi ühe öö Taygetose lähedal sõna otseses mõttes mäe veerel, kus lebomatil püsimine oli tõsine tegu. Aga mäkke tõusmisest edaspidi.

Tom Rüütel

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 166 korda, sh täna 1)