Uskujate viimane põlvkond (6)

Eestlased suhtlevad usuga tihedalt, näiliselt. Meil on kirikud vanematele prouadele, kes saavad pühapäeviti seal taimede istikutest ja tublidest lastelastest pajatada. Meil on klubid noortele emadele, kes õpivad seal lapsi kasvatama ja nägema, kui valesti teised seda teevad. Nad on kindlad, et kõik on enda teha. Kes soovib energiavälju uskuda, sätib oma naturaalsest puidust voodi feng shui järgi põhja poole ning usub, et elab nii saja-aastaseks.

Oleme juba mitmeid põlvkondi üles kasvanud, teadmata midagi tõelisest usust. Isegi meile nii omastest igivanadest ussisõnadest oleme aimu saanud vaid Andrus Kivirähki raamatu kaudu. “Mees, kes teadis ussisõnu” on ahastamapanev teadasaamine. Kas mees romaanis oli tõesti viimane ürgseid sõnu oskav inimene? Oleks vaid keegi, kes neid uuesti inimkonnale õpetaks. Me ei või ilmaski teada, kui palju uskumusi ning tarkusi on meist veel aja jooksul läbi käinud ja unustusse kadunud. Ja pole ka enam õpetajaid.

Minu põlvkond veel teab midagi usust. Meie vanaemad veel käivad kirikus, meie emad loevad vahel “Astroloogilist abimeest”, usuvad selle sisusse, mis meie vead kõik andestatavaks teeb.

Ehk nii mõneski meist tekiks mingi äratundmine, kuulates lugusid ümber lõkke tantsimisest või jumalate suurtest tegudest. Või ärkaks ellu mõni ürgne instinkt. Võib-olla mõnedki leiaksid väljapääsu, mis praegusaja rahvamasside ühesuunalise liikumise talutavaks muudaks. Ehk nad naaseksid oma ürgsesse kodusse – metsa ja vaikselt hääbuksid seal puujuurtega üheks. Võib-olla oleksime nii elades õnnelikumad kui praegu.

Paljud noored pered hakkaksid oma järeltulijatega jõululaupäeviti kirikus käima, kui keegi vaid suudaks neid veenda heas tundes, mille see endaga kaasa toob.

Ma küll ei tea ristide ja piltide tähendusi kiriku seintel ning lagedel, kuid nii hea on vanaemaga jõuluajal kirikus käia. Iga väike eestlane peaks kordki selle kogemuse saama, muidu ei osata seda hiljem enam tahta. On oht, et mõnekümne aasta pärast ei mäleta neid suuri krigisevaid kirikuuksi enam keegi.

Uus ja uudne vallutab meid meeletu kiirusega. Kes vooluga kaasa ei lähe, muutub maailma silmis nähtamatuks, lehekeseks kaugel rentslis. Infotulv, mis meile iga päev suure joana vastu vahtimist paiskub, ei jäta vabu närvirakke, mis tegeleksid usu ja meelerahuga.

Valikud eluks on suures osas ette antud. Kuna kuulume ühte suurde gruppi, on mängureeglid paigas ja me õpime vaid seda, mis on ellujäämiseks vajalik. Võimsad hingetarkused, usk, enesetundmine jäävad aina kaugemale minevikku ja kiire elutempo kannab meid edasi teadmata kaugusesse.

Kindlasti tasub hinnata neid usuriismeid, mis meil veel alles on jäänud. Usk hoiab meid vee peal ja kes teab, ehk ühel päeval õpime taas ussisõnugi tundma.

Helmi Lember
kuressaarlane


KOMMENTAAR

Anti Toplaan, EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja:

Helmi Lemberi arvamus eestlaste suhtumisest usku ja uskumisse on küllap läbilõige sellest, millisena seda elu valdkonda tajub koduses Eestis üks noor inimene. See nägemus on nagu peegel, millesse vaadates näeme omaenda muret, arvamusi ja hoiakuid.

Inimese maailmavaade ja väärtused kujunevad mitme teguri koosmõjus. Kõige rohkem mõjutab inimest kodu, haridusasutused, sõbrad, ühiskond ja meedia. Kui mõelda, kuidas suunavad meid maailmavaate küsimuses näiteks toodud keskkonnad, siis on selge, et kõik nad on vähemal või rohkemal määral omavahel seotud.

Ühiskonnast ja meediast leiab harva tasakaalustatud infot usu- valdkonnast, kuna tähelepanu leiavad ennekõike maailma regioonivaldkonnaga seotud äärmused, mis võivad vaid kinnistada meie kujunenud stereotüüpe. Kool peaks andma tasakaalustatud teavet, aga praktikas ei saa religiooniõpetust panna konkureerima näiteks infotehnoloogiaga. Kooli eesmärk tundub olevat rohke info jagamine ja talletamine eesmärgiga saavutada võimalikult paremaid punkte. Kuidas aga elada ja teistesse inimestesse suhtuda, jääb igaühe enda arvata. Samas on selge, et kui noortel õnnestubki kasvada usulise järjepidevuse kaotanud keskkonnas, siis meid ümbritsevas maailmas see nii ei ole. Iga päev tekib palju küsimusi ja tundub, et pole kedagi, kes oskaks kõigile küsimustele vastata.

Nii tunnistas maailmas palju rännanud noormees suvisel leerikursusel, et ta on küll välismaal lugenud inglisekeelset piiblit, aga emakeeles ta seda teinud ei ole.

Perekond on kuni viimase ajani olnud peamine maailmavaate ja eluhoiakute kujunemise koht. Perekonna mõiste hägustumine ja muutumine teeb siingi omad korrektiivid. Kuna vanemad on suures osas hõivatud elatise teenimisega kodu- või välismaal, jääb järeltulijate kasvatamine üha enam kooli, sõprade ja meedia suunata. Tulemuseks on killustunud teadmised, aga oluliselt vähem isiklikku kogemust ja arusaamu.

Meie aeg, mis seab kõike ja kõiki kahtluse alla, ei soosi autoriteete. Vaatamata sellele ei ole meid enim mõjutanud vanad traditsioonid ühiskonnast kuhugi kadunud, vaid neid hoitakse tallel ja antakse ka edasi. Vaja on vaid otsida ja leida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 733 korda, sh täna 1)