Suur maa, suured asjad: “Kes sedda keik omma silmaga näinud…”

“Kes sedda keik omma silmaga näinud, on südameliko römo tundnud.” Nii kirjutas Johann Voldemar Jannseni asutatud Perno Postimees ehk Näddalileht juulis 1869. Äsja oli peetud suur Eesti rahva laulupidu. Postipapa unistus oli täide läinud.

Toona juba Tartus elanud Jannseni kui peakorraldaja vaimustus esimesest laulupeost oli arusaadavalt kirjeldamatu. Kätkes ju peo korraldamise tohutu töö ka n-ö munade peal käimist, ehk seda tuli teha tsensuuri tingimustes ja ka kõvasti keisrit kiites. Aga see kõik oli tühiasi selle kõrval, milliseid tundeid pidu osalejais kõnede ja kontserdiga sütitas.

Kas teie mäletate oma esimest laulupidu? Arvan, et paljudele noortele on see samamoodi kirjeldamatu emotsioon kogu eluks, nagu see oli papa Jannsenile ja tema mõttekaaslastele esimese peo puhul. Midagi, mille tegelikku tähendust hakkad palju hiljem aimama.

Mulle meenuvad esimesena Saaremaa rajoonilaulupeod lossihoovis. Oli ju meilgi rongkäik pealtvaatajatega, elagu- ja hurraa-hüüded, haaravad laulud, hoogsad proovid, palju sebimist.

Kui mu tütar mullu mudilaskooriga Harjumaa laulupeol osales, sai ta koos koorikaaslastega osa tõelisest katsumusest. Päike lõõskas halastamatult, lapsed olid proovis juba varahommikust peale. Vahepeal sai küll jäätist limpsida ja osaleda Keila laadapäeval, aga pärastlõunast rongkäiku ja peo algust tuli pärast proove oodata.

Õhk kuumenes üha. “Lapsed saavad hea kooli, tuleval aastal on ju üldlaulupidu,” tähendasid “vanad kalad” koorijuhid-muusikaõpetajad laubalt higi pühkides.

Vaatasin seda melu ja olin korraga justkui taas ise väike rõõmus heleda peaga poiss hea muusikaõpetaja Mari Ausmehe sabas. Jah, laulupeod on unustamatud!

Saarelt suurele peole minnes seisis alati ees ka niiöelda ööelu. Spordimattidel magamine mõne Tallinna kooli aulas või võimlas. See kõik vanematest eemal oli põnev kogemus. Pikk-pikk rongkäik läbi pealinna, kus tegime poistega alati ka väheke tsirkust. Jõudmine hiiglasliku laulukaare alla. Ühendkoor. Võimas!

Laulupidu pole niivõrd kontsertetendus, kuivõrd just rahvuslikku identiteeti väljendav kollektiivne rituaal, kirjutas tänavu jaanuaris (Sirp 17.01) sotsiaalteadlane Marju Lauristin, kes koos Peeter Vihalemmaga analüüsis meie laulupeo traditsiooni, aluseks värske uuring, mis on kättesaadav laulupeo kodulehelt (www.laulupidu.ee).

“Rahvuslike väärtuste kandjana on laulupidu oluline umbes poolele noorematest osalistest, teise poole silmis on tähtsam sõpradega koos saadav vahetu elamus peomelust,” nendib Lauristin uuringu andmetele toetudes.

Uuring räägib ka, et laulu- ja tantsupeoga kokkupuude on olemas 94 protsendil inimestest, olgu või televaatajana. Arvan, et just laulu- ja tantsupeos kajastub olulisel määral eestlase sotsialiseerumine. Alguses köidabki melu ja rahvahulk, ühislaulmine ja -tantsimine. Hiljem lisandub pere- ja rahvustunne. Eestlaseks olemise tunne, kodanikutunne.

“Laulu- ja tantsupidude tulevik on otseselt seotud vastusega üldisemale küsimusele: kas eesti rahvas tahab ja suudab kahekümne esimesel sajandil panustada rahvuslikku identiteediloomesse,” kirjutab Lauristin.
Mina arvan, et tahab ja suudab. Täna algav üritus tõestab seda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 82 korda, sh täna 1)