Sprinter Marek Niit: kodu on akude laadimiseks parim koht

KIIREIM MEES: Kuressaare staadionil harjutav Marek Niit ütleb, et Eestis võib ju number üks olla, aga maailmas ei tähenda see midagi.
Foto: Sander Ilvest

Viimaste aastate sportlikele saavutustele on sprinter Marek Niit ladunud vundamendi Ameerika Ühendriikides Arkansase ülikoolis treenides. Akusid käib välejalg laadimas aga koduses Kuressaares, kus tunneb end sõprade ja tuttavate hulgas vabana.

Nüüd annab remonditud Kuressaare staadion ka võimaluse siin oma jooksuvormi sättida, et olla löögivalmis 12.–17. augustini Zürichis toimuvatel Euroopa meistrivõistlustel.

Pärast seda, kui sa 2009. aastal hakkasid USA-s Arkansase ülikoolis õppima, ei ole just tavapärane sind Kuressaares näha. Kui tihti sul õnnestub kodus käia?
Saaremaal olen saanud käia vähemalt korra aastas ja suvel võib tavaliselt kolm nädalat siinset elu nautida. Aga on olnud aastaid, kus ka jõulude ajal on õnnestunud kodus olla.

Mis tunne on kodus olla?
Väga hea tunne, sest tulen ju oma juurte juurde tagasi. Kuressaarde on hea tulla, sest siin pole mingeid pingeid, lihtsalt oled. Mitte, et mul ei ole Ameerikas või Tallinnas tuttav tunne, aga siin ei ole inimesed silmakirjalikud ja kui mind toetatakse, siis ei taheta midagi vastu ja abistatakse puhtast hingest. Oleks siin kellegagi trenni teha, siis ma käiks Saaremaal tihedamalt.

Kolm nädalat on ikkagi väga lühike aeg. Kui Saaremaalt ära lähed, on akud täis?
Üldiselt küll. Muidugi on ka aegu, kus on lollusi tehtud, aga mida aeg edasi, seda vähem on aega muude asjadega tegeleda. Sel aastal pole ma isegi jaanitulel käinud ja ilmselt tuleb see tarkus vanusega. Ma tulen siia ja ei ole mingit pinget, et peab kuhugi minema ja midagi tegema. Ma jalutan linnavahel ega pea trolli või bussiga kusagile sõitma, sest 20 minutiga saab ühest linna otsast teise.

Sul on ju nüüd Kuressaares remonditud staadioni näol ka uus ja maailmatasemel sõber?
See on väga tipp-topp staadion. Väga head märgid Saaremaale on merepäevad, spaad ja Mändjala rand, kuid nüüd on ka staadion ikka väga kõva sõna. See on ideaalne treening- ja võistlusstaadion.

Viimased aastad on sul möödunud siiski ookeani taga Ameerika Ühendriikides ja Arkansese ülikoolis. Lisaks sporditegemisele omandasid seal ka eriala. Mida õppisid?
Hotellindust ja restoranindust, mille alla käib ürituste korraldamine. Valik oli algul toiduteadus ja see oli minu jaoks huvitavam, aga trennide pärast see mulle ei sobinud. Hinded ei olnud ka nii head. Kui eriala vahetasin, jäi võistlemises terve hooaeg vahele, kuigi trenni tegin ikka samamoodi edasi. Eelmisel aastal jäi üks eksam tegemata ja ma ei saanud üliõpilasmeistrivõistlustele. Muidu pole rohkem probleeme olnud.

Sportlikus mõttes oli Ameerikasse treenima minek õige?
Kindlasti. Sealne konkurents on see, mis teeb sinust selle, kes sa oled. Sa võid ju Eestis number üks olla, aga maailmas ei tähenda see midagi. Kui su plaanid on seotud kõrgemate sihtidega, siis pead ka tugevamate meestega koos trenni tegema. Raske on tulla välja ükskiku hundina.

2006. aastal tulid juunioride maailmameistriks. Kui palju on see tiitel sinu karjääri rikkunud, sest kindlasti tekitas see sinus ootusi ja lootusi järgnevateks õnnestumisteks?
Ei ole, see on läbi, kuigi kuldmedal oli needus ja õnnistus. Mingis mõttes ta veab sind ikkagi edasi, kui sul on raskemad ajad. Mõtled, et ma olin ju mingil hetkel maailmameister, kuid samas mingil hetkel viib jälle pilvedesse. Oh-oh, ma olin ju nii kõva vend! See oli nii ammu aega tagasi, sellele on hea tagasi vaadata, aga sportlikus mõttes ma ei mõtle sellele enam.

Paljude inimeste jaoks tähendas maailmameistritiitel ikkagi seda, et nüüd hakkavad medalid tulema. Nii ei ole paraku läinud, miks?
Esiteks, maailmameistrivõistluste kuldmedal oli ikka väga suur õnnestumine. Läksin sellele võistlusele 22. tulemusega ja sealt kullaga välja tulla on ise juba utoopia. Muidugi lähevad pärast sellist tulemust ootused lakke, aga reaalsus on see, mis on olnud. Hiljem ei ole midagi sellist juhtunud, kuigi 2011. aastal jooksin 11 Eesti rekordit, mis ka enam-vähem sinna kanti läheb.
Okei, on olnud paar aastat, kus ma ei ole olnud nii terav kui oleksin tahtnud olla, aga üleüldiselt pole tagasilööke olnud ja mõni rekord on alati tulnud. Mina ise olen rahul. Päris sellist suurt tabamust nagu juunioride maailmameistrivõistlustel oli, on väga raske korrata, aga Euroopa meistrivõistlustel medalile joosta on endiselt reaalne. Olümpial oleks tahtnud kindlasti paremini joosta, sest need on sportlaskarjääri tähtsamad võistlused.

Kas ootused olid liiga suured?
Olin olümpial jälle väsinud ja seda ülikooli hooaja tõttu, kus pidi olema kevadel vormis. See aasta on esimene, kus olen saanud valmistuda ainult suveks ja seni on kõik märgid positiivsed.

Erinevate spetsialistide vahel on olnud ikka vaidlused, mis distantsi peaks Marek Niit jooksma. Nüüd oled keskendunud 400 meetrile, miks?
See on see ala, kus ma olen rohkem trenni teinud. Ma ei ole jooksnud väga palju lühikesi lõike, kuigi 200 m kiirus peab ikka olema. Et tulla euroopakatel ikka medalile, peab olema ka 200 m esikaheksa mees. Nii, et tegelikult vahet pole, vorm peab olema nii ehk naa. Minu isiklik lemmik on praegu 400 m.

Saan aru, et siht on medal?
Eesmärk on alati medal, sest jooksjana sa ei lähe ju niisama starti ja kaotama. Ma olen alati kohal olnud, lihtsalt tulemuste ja kogemustega.

Kuidas valmistud oma tänavusteks tähtsamateks startideks Euroopa meistrivõistlustel?
Praegu võtan rahulikumalt ja hoian ennast toonuses. Juuli on tõsiseks ettevalmistuseks, siis tahaks minna Hispaaniasse treeninglaagrisse ja valmistuda Madridi olümpiakeskuses. Euroopa meistrivõistlustel on võimalik finaali pääseda, kui seal oled veel värske, sest enne on mitu jooksu. Ja miks mitte lõpuks end ka poodiumile joosta.

Mõni treener on sul nõu ja jõuga abiks või käib kõik oma tarkuse peal?
Mul on USA-st oma treeningplaanid, aga kui olen Tallinnas, siis Valter Espe aitab.

Oled rääkinud, et jätkad sportlasena vähemalt Rio de Janiero olümpiani.
Olümpial tahan kindlasti teha parema tulemuse. Londonis ei saanud eeljooksudest edasi, sest olin tühi. Eesmärk on olla olümpial tegija nagu sel aastal Euroopa meistrivõistlustelgi.

Aga kas võib minna nii, et 2016. aastal sa ei ole suutnud oma ambitsioone veel täita ja see oodatud tulemus on ikka tegemata. Mis edasi?
Sellele tuleb ka mõelda, töö tuleb nii ehk naa leida. Aga ma ei ole kindlasti seda oma tulemust veel kirja saanud. Alati on olnud erinevad põhjused, miks see nii on läinud. Usun, et saan hakkama.

Oma tulevikuplaanid seod siis õpitud eriala ja hotellindusega?
Suures plaanis, aga 2016 on olümpiamängud, senimaani olen sportlane ja trenn on minu jaoks ikkagi number üks, siis alles muud asjad. Olin Ameerikas poole kohaga hotellis tööl, proovisin ka kaheksa tundi ametis olla, aga sellega läks raskeks. Minule ebaomaselt on mul pärast sportlaskarjääri ambitsioonid olemas ja tahaks tegeleda päris mitme asjaga. Hotellindus on üks asi ja tööpakkumisi on USA-st juba tulnud.
Aga miks mitte olla kellegi abitreener, sest mingi teadmistepagas mul jooksualadel ju on. Näen oma tulevikku ikkagi Ameerikas, kuigi Eestis ei ole ma oma võimalusi uurinud. Päeva lõpus tähendab ikka see, mis mees sa oled.

Kuressaare staadion avatakse varsti suure rahvusvahelise kergejõustikuvõistlusega. Saarlased sind Saaremaa Galal ikka jooksmas näevad?
Kindlasti. See on väga hea võistlus ja mulle väga meeldib. Korraldajad pidid vaid korra küsima ja ma ütlesin kohe jah.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 179 korda, sh täna 1)