Kõne Iffile: Täna räägime Iffiga kohtumistest sadamas ja praamil (2)

Elan Muhus, aga kuna suurem osa mu tööd on mandril, sõidan praamidega päris palju. Ja kus sa seal praami peal ikka lähed? Lähed puhvetisse, võtad väikese kohvi ja see pool tundi möödub nagu lennates.

Viimasel paaril-kolmel-neljal aastal, kui praamiliiklus on läinud väga heaks ja väga tihedaks ja reis on ülimugav, olen näinud praami peal inimesi, kes astuvad juurde ja ütlevad: mina olen see ja see. Siis mõtled ja kusagilt mälusopist tuleb meelde, et tõesti – ühel kõrvaltänaval lapsepõlves sellenimeline poisike või tütarlaps elas. Muidugi, viiskümmend aastat on sellest möödas, inimesed muutuvad. Ja siis sul järsku plahvatab: jah, tõesti, see ongi tema. Räägid temaga pool tundi juttu ja huvitav – selle poole tunniga jõuavad mõlemad osapooled rääkida ära oma eluloo, kõik, mis on tehtud ja mis on juhtunud. Siis, kui praam jõuab sadamasse, on see kohtumine läbi ka.

Mul on olnud erakordselt haruldasi kohtumisi inimestega, keda ma ei pruugigi tunda, aga olen väga õnnelik, kui nad tulevad ja ütlevad mulle näiteks: “Teie mängisite meie pulmas aastal 78 või 82 ja näete – oleme oma naisega kokku jäänud, polegi lahku läinud. Ega te mind muidugi mäleta.” Ma tõepoolest ei mäleta, sest neid pulmi, kus laulnud olen, on mu elus olnud vist tuhat tükki. Aga tore on ikkagi.

Väga liigutavad kohtumised on need, kui mina istun seal kusagil oma kohvitassi taga nurgas ja kui praami peal on mand-ril või Saaremaal kooliekskursioonil käinud õpilased, ja siis tulevad lapsed, kes ei peaks minusugust vana kändu üldse teadma, ja paluvad autogrammi. Ükskord oli väga tore juhus. Üks Tartu poiss tuli ja küsis viisakalt autogrammi ja tegi mulle mu vanuse selgeks, öeldes: “Teie olete minu vanaema lemmik!” Oleks öelnud, et ema lemmik, oleksin võib-olla tundnud ennast nooremana, aga ei midagi.

Vahel tuleb praamil ette ka ootamatuid kohtumisi tuttavatega, keda ma ei oskakski saartega seostada. Et kuskilt mandrilt – Tartust, Viljandist, Pärnust – on mõni tuttav järsku praami peal. Kui küsin: “Mis sa siin teed? Kas sa lähed Kuressaarde spaasse?”, siis see inimene ütleb, vaadates mind nagu mingit imeelukat: “Aga mul on ju Kaarmal (Kihelkonnal, Lümandas) ammu oma elamine, oma suvekodu.”

Omal ajal ei teadnud ma üldse, et minu sõber Jaagup Kreem pesitseb Sõrves. Temal on muidugi mandrilt sinna pikem sõit kui minul Muhusse, aga tihtipeale on ta tulnud Muhust läbi tere ütlema. Tema on Saaremaasse nii kiindunud, ütleb: “Sõitsin eile hommikul sinna, niitsin, lõin laudu seina, ja täna pean jälle stuudiosse minema.” Olen ka temal Sõrves külas käinud.

Selliseid inimesi on ka palju, kes on Saaremaasse kiindunud ja igal vabal hetkel saarele tulevad, ning neid olen praami peal näinud küll ja küll.

Mulle need kohtumised meeldivad ja see kohtumispaik samuti. Kui ühest kohast teise sõites on kiire, siis praami peal olles võtad hoo maha. Sõimaku mind need, kes on silla poolt, aga minu meelest on väga hea, et meil on praamiliiklus. Praamil saab pool tundi puhata, kellegagi juttu rääkida ja siis edasi minna.

Tänu ülemerereisidele sellised kohtumised toimuvad. Kui istud üksi autos ja muudkui sõidad, siis sa ei kohta kedagi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 300 korda, sh täna 1)