Riima Randviir – loovisik, taimetark ja ettevõtja

Riima  Randviir – loovisik,  taimetark ja ettevõtja. Foto: Sonja Randviir

Riima Randviir – loovisik, taimetark ja ettevõtja. Foto: Sonja Randviir

Soome armastatud nüüdiskirjanik  Joel Haahtela on kirjutanud: me paneme end kokku raamatutest, mida loeme, inimestest, keda kohtame ja imetleme, filosoofiast ja usunditest. Riima on minule ja paljudele sõpradele, tuttavatele üks tähtis tükike meis endas, kes teeb talle mõeldes või teda kohates päeva väga helgeks. Ettevõtjas on särtsakust, tugevat tahet, töökust. Mitmed tema unistustest on pere ühistes püüdlustes teoks saanud.

Riima oli “Kodu kauniks” konkursi võitjate hulgas presidendipaari vastuvõtul 2013. aastal. Peretütar õpib Tallinna ülikoolis idamaade keelt ja kultuuri. Perepoeg on Orissaare gümnaasiumi abiturient. Pereisa töötab Soomes, kodus olles üritab meestetööd jõudumööda ära teha.

Sul on üle 20 aasta vana, ämmalt saadud turdleht, tugeva jämeda tüvega. Oled turdlehe kohta öelnud – selline, nagu sõber olema peab – annab palju, aga ei nõua palju. Iseloomusta oma sõpruskonda.

Minu sõpruskond hõlmab väga, väga erinevaid isiksusi. Iga inimene on unikaalne ja huvitav. Paljud sõbrad on jäänud lapsepõlvest, aga nii mitmedki erilised inimesed on elu jooksul lisandunud. Erinevaid isiksusi ühendab omavahel enamasti ühine huviala, ühised läbielatud kogemused või sarnane eluvaade. Päris kindlasti on nad kõik suurepärased loojad. Kes loob kauneid tikandeid kangal, kes “maalib” taimedega aiaruume. Keegi valdab peenelt kokakunsti, keegi seab suurepäraselt sõnu, keegi aitab teistel ennast sisemiselt leida või väliselt kaunimaks muuta jne… Inimene ongi ju loomult looja ja minu sõpruskond on väga põnev ja loominguline.

Oma kodus kapremonti tehes leidsite laetalalt aastaarvu 1902 ja teostatud sai su unistus – verandaaed.

Kodu on minu jaoks üks väga, väga tähtis paik. Ma elan ja töötan siin. Kogu mu elu on praegu seotud koduga. Vanust on meie majal juba sedavõrd palju, et küllap sisaldab ta mingit oma ajalugu. Ja see ajalugu on salvestunud vanadesse palkidesse, mida ma väga kõrgelt hindan. Oleme abikaasaga loomult “kulgejad”. Ei kiirusta millegagi, seetõttu on majal uuendatud küll välisfassaad, aga siseviimistlus veel üsnagi poolik. Aga siiski – midagi tähtsat juba on. Veranda, milles saab ületalve pidada suurt hulka toataimi.

Suur portselanipõletusahi on ka neil seltsiks. Aednikul on ju külmal ajal ka vaja kedagi kasta, kedagi kaitsta, kellegagi võidelda (kahjurid!). Nüüd aga hing laulab, kui sügisel oma rohelisi lapsukesi verandasse talvituma sätin. Seal käin neid silitamas ja patsutamas. Koos vaatame aknast lund ja ootame taas uut kevadet.

Edasi loe Oma Kodu suvenumbrist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 866 korda, sh täna 1)