Paluks lõbusamalt, suvi ju käes! (2)

Suvi on täies ilus, puhkajaid aina rohkem. Mulle kui sagedasele mandri vahet sõitjale on laeval silma hakanud, kuidas turistide hulk päev-päevalt suureneb. Aru saab sellest üsna lihtsalt: enamik reisijatest, kes laeval olles ei pildista, on saarlased. 

Laevasõidu ajal olen mõtisklenud turismimaksust. 1 euro ei aja küll ühelgi turistil harja punaseks, ent tekitab Saaremaale kuulsuse kui kohale, kus peab turismimaksu tasuma. Lisaks kallile laevapiletile ja mõningatele kõrgematele hindadele. Kas turist jätab selle ühe euro pärast tulemata? Vaevalt, kui tal on kindel soov Saare- ja Muhumaad külastada. Küll aga võib see mõjuda niisama seiklejale, kes tuleb Eestimaad avastama. Ja peagi tekib kuvand – see on maksustatud piirkond. Sellepärast, et mujal Eestis ei ole sellist maksu. Samas ei kujuta ma täpselt ette, kuidas n-ö terad sõkaldest eraldada ja kes see selline siis turistisildi endale Virtsu kassas otsaette saab?

Suvega algab “hapukurgihooaeg”


Meedias nimetatakse suveperioodi hapukurgihooajaks. Midagi tõsist ju ei toimu, linte läbi ei lõigata, valimisi pole, vallavanemaidki ei võeta suvel ametist maha, sest ka umbusaldajad puhkavad. Ainult üks tilu-lilu-lõbutsemine käib, polegi, millest kirjutada. Hea, kui mõni turist või ka lõbusas meeleolus kohalik mingi käki kokku keerab. Siis teemat on.

Ka politseireidid, mida suvel sagedamini korraldatakse, annavad ainest. Kuid kaua sa ikka pätitegudest kirjutad, ära tüütab. Lisaks on profimad ajakirjanikud puhkusel ja toimetustes jalutavad tihti ringi meediatudengid, kes alati ei pruugi kohalikke olusid tunda.

Televisioon on või sees, vanad filmid-videod letti ja vaataja tehku mis tahab, pilt on ekraanil olemas. Inimene, kes tervislikel põhjustel on sunnitud tuppa voodisse, näeb taas unustamatut Kärna Ärnit, saab meeldetuletuse, mida Joosep Toots Julk-Jürile oma vabanduseks ütles ja millega Ervin Abel noort pensionäri näideldes tegeles. Saab ära vaadatud meie hulgast kõrges vanuses lahkunud Salme Reegi 50. sünnipäeva juubelipidustused, kuulatud unustamatu Ukuaru Aksli pillilugu või elatud kaasa Jaan Tatika tegemistele. Kindlasti hakkavad jooksma “Õnne 13” kümme-viisteist aastat tagasi vändatud seeriad.

Hea veel, et õhtused uudised ei pärine veebruarikuust, kuid eratelekanalites saab kaks kolmandikku uudistetunnist täita Farmi jogurti või Tere piimatoodete pähemäärimisega. Saate koostamisega pole vaja eriti vaeva näha ja reklaami näitamise eest papp tilgub. Mõnus ju!

Mida teevad aga ajalehed? Kaua üht peatoimetajat ametis hoitaks, kui trükist ilmuks taas jõulueelsel ajal kokkukirjutatud lood? Vist mitte päevagi. Ent ka leheneegritel on vaja paber iga päev ära määrida ja nii nad käivadki pidudelt üritustele ja viljakasvataja juurest piima- või lihakarjakasvatajate juurde, sest neil on ju iga päev midagi toimumas. Iseküsimus on see, kas lehetellijat suveajal huvitab, kui palju keegi lüpsnud on või mitu tonni silo varunud. Heal juhul vaatad kuulutused üle ja viskad lehe riiulile, et see ootaks seal mõne kuu, enne kui oma tõelist ülesannet tulehakatisena täitma asuda.

Mulle meeldivad lood, milles kirjutatakse tublidest saarlastest, kes on millegi tähelepanuväärsega hakkama saanud. Ka paremini korraldatud kultuuriüritustest ja muudest tähtsündmustest, mis meil aset leidnud on.

Muresid on endalgi piisavalt

Tõsi, on asju, millest ei saa sel suvel kirjutamata jätta, need on Ukraina sündmused. Need on küll rohkem üleriigilise meedia teemad ja kuuluvad välispoliitika valdkonda. Meile ei peaks aga teles näitama iga lahingut, mis seal toimub, ei peaks rääkima rasketest kaotustest, ei peaks näitama veriseid pilte igast hukkunust. Eesti inimesel on muret ka endal küllaga ja tundub, et meedia püüab hirmu ja musti mõtteid iga päev juurde lisada.

Samuti ei pea meil tsiteerima iga lauset, mille “tulistavad” suust imperialistlikult meelestatud Putin või Lavrov. Ajuti tundub, et niipea kui keegi Vene funktsionääridest puuksu laseb, nii hakkab meie meedia kohe ninaga õhku tõmbama. Pealegi räägivad nad teineteisele pidevalt vastu ja iga nende öeldud lause tundub isegi juba koolipoisile sulaselge valena.

Loomulikult peab neil ohtlikel kujudel silma peal hoidma, aga selle jaoks on meil spetsiaalsed riigiorganid. Nemad ei saa minna kollektiivpuhkusele, sest nende töö on selline. Kogu seda värki aga iga päev mitmesse meediaväljaandesse vedada tundub olevat suhteliselt mõttetu.

Lõpetuseks: meil on iga päev ümber nii palju ilusat. Tundkem rõõmu meie suveüritustest, kaunist loodusest, meie külalistest ja meie oma inimestest. Kui vaatame ringi suvise pilguga, siis tulevad lehte ka mõnusad suvised lood, mida unetul valgel suveööl voodis nihelemise asemel nautida. Kaunist suve kõigile!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 305 korda, sh täna 1)