Endisaegsed seigad tänases teisenduses (1)

Pea iga päev teavitatakse üldsust meedia vahendusel juhtumustest, kui üksteist on vääriti mõistetud, solvatud ja alandatud. Teadupärast on igasugune jagelemine kõige levinum seal, kus olude tõttu tuleb üksteisega lähedalt suhelda. Üks seesugune koht on tänapäeval kauplus, tänapäeval kaubamaja, kus klientide ja kassiiride vahel on küllalt sageli õiendamist. Eks meil igaühel ole mälulaekas asjakohaseid näiteid tallel. Seega küsimuste küsimus: mida teha, et harjutaks kombekamalt käituma? 

Ei hakka siinkohal pikalt heietama, kui üks näide, pealegi tõhus, on võtta minevikust, läinud sajandi keskpaigast.

Sõnaaher otseütleja

Sellal oli töötas Saaremaa kalakombinaadis vägagi austatud ja hinnatud pottseppmeister, tõeline kuldsete kätega meister. Veel on oluline mainida, et ta oli üpris vähese jutuga. Sõnavaene või nii. Pealegi tähendab pottsepaamet tööd tehes päevade viisi üksi, iseendaga olemist. Ta oli otseütleja, kes vajaduse korral ei peljanud kedagi ega midagi. Mehe asjalikkuse pärast teda linnas tuntigi. Kes sellal ehitas linnas või lähiümbruses maja, see üritas just temaga kokkuleppele jõuda. Kel oli kannatlikku meelt, see jõudiski hinnatud meistri appituleku ära oodata.

Asjalugu oli selles, et pärast sõda oli ulualuse saamisega tõsiseid raskusi. Enamgi – lausa ületamatuid! Ehkki järjekordne suur taplus Eestimaal oli mitu aastat tagasi lõppenud, olid selle tagajärjed valusalt tuntavad igal tasandil ja igal moel. Kel vähegi hakkamist oli, hakkas perele maja ehitama. Et asjaga toime tulla, võeti mitmel puhul pikaajalist ehituslaenu. Seejuures tehti seda oma meelest kangesti ettenägeliku ja kavala arvestusega. Maja saab valmis ehitatud, kuid peatselt algab ameeriklaste ja venelaste vahel suur sõda ning laen
jääbki pangale tagasi maksmata.

Seesuguseid, pealegi tõsimeelseid arutlusi võis tollal küllaltki sageli kuulda, kui mehed juhtusid mitmekesi kokku saama ja hakati maailma asju paika panema. Sääraseid täismeeste mõtteheietusi kuuldes ja mälulaekasse talletades tulin mitugi korda mõttele: kui sõda peakski puhkema, siis kus on tagatis, et selle võidavad jänkid? Kui võidavadki ja võitjatena Eestisse tulevad, võivad ju nemadki hakata inimeste käest laenu tagasi nõudma.

Esialgu võeti siiski laenu ja ehitati, ehkki uued majad võinuksid peatses sõjamöllus maha põleda. Eesti rahval on ju ses suhtes rohkesti ajaloolisi kogemusi tallel.

Seekord oli tuntud ja hinnatud meister tööl mehe juures, keda linnas tunti kui suurt irisejat, kes polnud kunagi ega millegagi rahul, kel oli iga asja kohta pahasti ütlemist. Ja sel põhjusel ei tahetud temaga ka eriti suhelda.

Kui meister peatselt valmis saavas majas ametis oli, käis iriseja pea iga päev, isegi mitu korda päevas pooleliolevat tööd vaatamas. Ning iga kord oli tal mingi märkus varuks. Kuid meister, oma ala tõeline asjatundja, ei lasknud end totratest etteheidetest häirida.

Kui töö tehtud ja algas arvete klaarimine, loetles meister, kui palju maksab pliit, kui palju ahi koos soemüüriga, kui palju korsten. Kui tööde maksumus oli kokku arvestatud, ütles napisõnaline meister otsekui muuseas: “Aga selle eest, et te mind kui meistrit iga päev hurjutamas käisite, lollusi rääkimas ja minu meelerahu rikkumas, tuleb arvele kakssada rubla otsa. Vaat niiviisi!”

Selgituseks olgu mainitud, et väga paljud tööinimesed said tollal palka 400 rubla kuus, kui sedagi! Kolhoosnikud said päevapalgaks mõnikümmend kopikat, peotäie teri või ei saanud üldse midagi.

Iriseja maksku hüvitist

Kuuldud nõudmine üllatas superirisejat vägagi, pannes teda mitu korda sügavalt sisse-välja hingama. Ta ei suutnud uskuda, et vähese jutuga meister on nii järsusõnaline otseütleja.
Ennast kogunud, hakkas ta sõnadega vingerdama: “Jah, käisin uudishimu pärast küll tööjärge vaatamas… Kui ütlesingi midagi, ega ma siis paha pärast… Tahtsin vaid tähelepanu juhtida, et äkki te ise ei märka…”

“Aitüma, aga kakssada tahan juurde.”

“Aga kui ma ei maksa!”

“Kuidas tahate. Kui ei maksa, ei hakka korsten tõmbama.”

Supeririseja läitis käepärase tapeeditüki, lasi sel kenasti leegitsema hakata, misjärel torkas selle ahjusuust ettevaatlikult ja kiiresti sisse. Ent pikergune ülespoole kaarduv leek paiskus ahjust tagurpidi tagasi. Vaat et paneb uue maja kärssama veel enne, kui hoone on päriselt valmis saanud! Pealegi peremehe oma käega süüdatud. Kõik mingi näruse 200 rubla pärast. Õigemini oma laiade lõugade pärast.

Seesugust tõestisündinud lugu võiks teatud juhtumite puhul kasutada tänapäevases variandis. Näiteks kaubanduses. Ja nimelt – kui klient hakkab kaubamajas tühja asja pärast tujutsema, kassiiriga ülekohtuselt õiendama, üldse end viisakusetult üleval peab, tuleb vinguri inetust käitumisest videosalvestus või lindistus teha. Seejärel, kui soetatud kauba hind on kokku arvutatud, lisada ostutšeki eraldi reale kannatushüvitis kassiirile selle eest, et ta on pidanud taluma vinguri ülekohtuseid sõnu, enamgi – kuulma kõiksugust õelutsemist ning kõigest hoolimata jääma rahulikuks ja naeratavaks.

Eimar Kipper
mandril elav sõrulane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 205 korda, sh täna 1)