Margo Kallas: vabatahtlik pritsimees ei suuda kunagi asendada palgalist päästjat

NÜÜD PRIITAHTLIK: Leisi päästekomando sulgemise järel vabatahtliku pritsimehe rolli valinud Margo Kallas on veel tänagi seda meelt, et riigidepoo kaotamisega Leisis kaotas kolmandik Saaremaad.
Foto: Irina Mägi

“See on nagu halva mängu juures hea näo tegemine,” ütleb vabatahtlikele pritsimeestele suurte ootuste panemise kohta MTÜ Leisi Vabatahtlik Päästekomando liige Margo Kallas. Mees teab, mis räägib, sest veel mõni aasta tagasi töötas ta nüüdseks juba kaks aastat suletud Leisi riiklikus päästekomandos.

Eelmisel nädalavahetusel olid Leisis koos priitahtlikud pritsimehed üle Eesti. Juba 13. korda pidasid vabatahtlikud pritsimehed oma foorumit, seekord siis Saaremaal. Alevikurahva ja kaugemalt tulnutegi rõõmuks oli päästetehnika paraad, mis tekitas elavat huvi.

Margo Kallas, kas pritsimeeste kokkutulekuga võis rahule jääda?
Mina võtsin sellisest üritusest osa esimest korda, olen ju kõigest kaks aastat vabatahtlik olnud. Ega ma foorumit kuulama jõudnudki, olin korraldustoimkonnas ja pidin ka päästekoer Nubluks kehastuma ning lastega tegelema.

Aga hästi palju inimesi oli tulnud päästetehnika paraadi vaatama. Kõik need vanad autod ja sireenid – see oli uhke. Nagu kuulda, andis see vanadelegi päästjatele väikese adrenaliinilaksu ja võttis kananaha ihule. Mida vanemad tuletõrjeautod, seda uhkem. Paljud jäid aga Saaremaale tulemata, sest vanu autosid on siia raske tuua. Erilisi uunikume ei olnudki, kõige vanemad olid vahest kuuekümnendate aastate autod.

Muidu aga – eks ta sihuke nii ja naa üritus oli. Natuke nagu pidu katku ajal.

Kuidas nii?
Selles mõttes, et mingi hetk ju räägiti, et raha ei ole ega saa. Selle kohta oli see üritus ehk liiga suurejooneliselt läbi viidud. Kuigi kasulik oli see, et saime mandri vabatahtlikega kogemusi vahetada. Sattusime oma depoos pikemalt rääkima Palivere meestega, nemad alustasid mingil hetkel nullist. Meile jäi vähemasti riigist midagi järele – autod ja mingi ports varustust. Selle võrra on meil lihtsam.

Kuidas te üldse tuletõrjesse tööle sattusite?
Läksin lihtsalt kunagi Leisi päästekomandosse tööle, olude sunnil. Isegi ei mäleta, mis aastal see oli. Pikalt ma ei jõudnud seal olla, mingi viis-kuus aastat, enne kui Leisis riiklik komando kinni pandi.

Olete Leisist pärit?
Jah, sündinud ja elanud kogu aeg Leisis. Eks ma olen ilmas rännanud ka, mingil ajal kaugsõiduautojuht olnud. Oli vaja aga koju tagasi tulla ja stabiilne töö leida. Päästeamet tundus kindla töökohana. Palk ei olnud küll suurem asi, aga iga kuu kindlaks kuupäevaks oli raha arvel ja teadsid sellega arvestada.

Kui palju Leisi päästekomandos üldse mehi oli?
Hiilgehetkel 16–17 koos pealikuga. Nii et elupäästevõimekuse tagamiseks, millest siis palju räägiti, oleks meil olnud ainult ühte-kahte meest juurde vaja. Aga lihtsam oli komando kinni panna.

Küsisin toona praeguse peadirektori (Kuno Tammearu, sellal peadirektori asetäitja päästetööde alal – toim) käest mitu korda, miks on vaja Leisi depoo kinni panna. Nad rõhusid tol hetkel elupäästevõimekuse tõstmise peale. Meie depoo oli selleks vaja kinni panna, et siis suudetakse tagada teistes depoodes elupäästevõimekus.

See tähendab siis suitsusukeldumist, inimeste päästmist põlevast majast?
Tegelikult ei minda mujal maailmas kusagil tuld kustutama ilma hingamisaparaadita, sest põlevas majas lendab ju pool Mendelejevi tabelit välja. See on puhas kopsude surm. Tänapäeva tulekahjud on kõik mürgised, sest majad on täis keemiat. Põletusaur on päris karm.

No nüüd räägiti foorumil ka vabatahtlikele komandodele elupäästevõimekuse loomisest.
Leisis on pooled vabatahtlikud endised elukutselised – meil on kogu see kammaijaa läbi käidud, iga-aastased füüsilised katsed ja suitsusukeldumise konteiner. Väljaõppe teeb iga kutseline päästja üks kord läbi, aga konteineris pead igal aastal käima. Seal on loodud tulekahjule vastav keskkond, kuumus ja suits on nagu päris tulekahju korral.

Kas Leisi komando sulgemisega on siis ülejäänud komandode elupäästevõimekus suurenenud?
Osal kindlasti midagi paranes, aga Saaremaal ei muutunud midagi. Kui Kuno (Kuno Tammearu – toim) ütles, et kogu Saaremaa võidab Leisi komando sulgemisest, siis ma küsisin ta käest konkreetselt, kuidas Leisi kant sellest võidab. Et päästeauto tuleb Orissaarest Leisi 20 minutiga, aga elupäästevõimekus on võimalik ainult esimestel minutitel. Ega ma selget vastust saanudki. Aus vastus oleks olnud, et Leisi depoo pandi kinni ikka sellepärast, et raha ei olnud.

Minu meelest kolmandik Saaremaad kaotas, mitte ei võitnud.

Osa kutselisi päästjaid läks Leisi depoost Orissaarde. Teie ei tahtnud minna?
Ei, ma nägin seda, et käia on kauge ja palk mannetu. Mul oleks pool kuupalka läinud bensiini sisse.

Teil on oma firma?
Jah, eks ta oli mul väikselt siis ka olemas, kui Leisi depoos töötasin. See on metsandusfirma. Midagi peab tegema, et elus püsida. Mul on juba aastaid olnud väike saekaater Leisis, eks ta sealt on samm-sammult edasi arenenud.

Kas sellest elate paremini ära, kui omal ajal päästjatööst?
Paremini on suhteline mõiste. Muidugi ma elan praegu võib-olla paremini, aga seitse päeva nädalas ja 24 tundi olen tööl ka. Aga küsimus polnudki tol hetkel selles, kuidas mina ära elan, vaid selles, mis ülejäänud elanikud Leisis teevad.

See kohutas mind kõige vähem, et minul töökoht ära kaob. Hullem lugu oli see, et inimesed olid hädas ja kartsid, mis edasi saab. Eks see hirm ole siiani alles, teame ju kõik neid tulekahjusid, mis Leisi kandis on viimasel ajal olnud.

Vabatahtlike päästjatena peame praegu tulekahju teatamise hetkest kümne minutiga jõudma Leisi depoosse ja sealt päästeautoga välja sõitma. Aga kümme minutit on pikk aeg, enamasti olime kümne minutiga juba kohal. Siis, kui meil veel riigidepoo oli.

Nüüd te pole enam depoos valves, vaid iga mees on oma töö juures.
Selleks see kümme minutit ongi, et selle ajaga pead oma töö pooleli jätma, depoosse jõudma ja sealt masina võtma.

Viimane põleng Leisi vallas oli paar nädalat tagasi Karja külas, kui üks maja läks kolm korda põlema. Kui Leisis oleks riigikomando alles olnud, kas see asi oleks seal siis nii hulluks läinud?
Ma olen Karjas ühel põlengul kunagi käinud, ega me suutnud ka siis maja päästa. Iga põleng on individuaalne, oleneb, millal see avastatakse, palju maja põlenud on. Viimasel Karja põlengul mina ei käinud.

Viimati käisin Pammas maastikupõlengul (5. aprillil – toim). Siis me jõudsime mõned minutid varem kui Kuressaare auto, täpselt sel hetkel, kui tuli hakkas juba metsa jõudma. Metsast oli veel vaid mõni meeter puudu. Siis olid küll kogu küla elanikud tänulikud, et me olemas oleme ja kohale läksime.

Kui te poleks sel hetkel kohale jõudnud, oleks tuli metsas olnud?
Nii metsas kui külas ka, sest teine ots hakkas juba majade juurde jõudma. See oli nii-öelda õnnelik õnnetus. Sellest neljast-viiest minutist, mis me enne Kuressaare päästeautot jõudsime, piisas, et tulele piir panna.

Tuult oli ka piisavalt palju. Mõne minuti pärast oleks see olnud väga suur metsapõleng. Arvati, et kogu Pamma-tagune oleks võib-olla kuni mereni maha põlenud. Ja kõik selle pärast, et üks noormees arvas, et nüüd on paras aeg lõket tegema hakata. Ja tegi ka, pika rohu sisse.

Mulle jäi sellest sündmusest veel üks tempel igaveseks mällu. Poole tulekahju pealt tuli häirekeskusest väljakutse, et Leisi alevikus Kalda tänaval, kus ma elan, on ka tulekahju. Mul võttis ikka korra selja alt külmaks. Et mis seal põleb ja kus põleb. Et järsku mu oma maja.

Tuli välja, et naabrite juures tehti ka kõrges rohus lõket.

Palju Leisis vabatahtlikke päästjaid on?
Vist hakkab 30 ligi saama. Mis seal pattu salata, eks seal ole ka nii-öelda kohatäitjaid, kes elavad Pärsamal, Karjas või kuskil kohapeal, et kui me läheme Pärsamale või Karja, saame neid kaasa võtta, aga välja sõidab ikkagi Leisi tuumik.

Kas see tuumik ongi need mehed, kes olid riiklikus komandos?
Jaa, ikka. Sama seltskond, aga on tulnud ka noori juurde. Aga häda ongi selles, et mehed käivad ju tööl. Neid päevi on küll, kus on täitsa küsimärk, et kui nüüd peaks juhtuma õnnetus, kes siis läheb. Aga noh, hakkama oleme saanud seni.

Vahetult enne Leisi päästekomando sulgemist põles ju teie kõrvalmaja, Vello Medri maja.
Jah, kui tuli komando sulgemisteade, oli neli-viis tõsist väljakutset järjest. Meie eksistents hakkas ennast tõsiselt õigustama, aga ikkagi pandi komando kinni. Medri majaga läks nii õnnelikult, et teisel või kolmandal minutil olime kohal, kuigi ka tänu sellele, et mu ema ja naine oskasid kohe depoosse helistada.

Kui aga Leisi komandot poleks siis enam olnud?
Siis poleks ka Medri maja enam olnud. Vanamemm põles küll sisse, sest avastamise hetkel oli tuli juba natuke liiga kaugele arenenud. Selleks ajaks aga, kui Kuressaare mehed kohale jõudsid, oli meil tuli juba lokaliseeritud.

Olen seda ennegi korduvalt välja öelnud, et see oli ja jäi Leisi alevikus ja vallas viimaseks majaks, mis päästeti. Ja ma olen siiani seda meelt, et see ka jääb viimaseks majaks. Sest ükskõik kui kiiresti Kuressaare mehed ka kohale ei jõua, alla 20 minuti nad Leisi kanti ei jõua. Selle ajaga on maja aga reeglina lausleekides ja sealt maja uuesti üles ehitada on suht keeruline.

Medri majas piisas aga remondist, isegi katust ei olnud vaja vahetada.

Kui komandode sulgemist põhjendati elupäästevõimekuse tõstmisega, siis räägiti ka, et nüüd saab hakata ennetusele suuremat rõhku panema.
Kindlasti on ennetus väga tähtis. Ennetus võib mõne õnnetuse ära hoida, aga kui sündmus (tulekahju – toim) on juba tekkinud, siis pole ennetusest enam tolku, siis on vaja juba tegutseda.

Sellele tervet elu üles ehitada, et tulekahjusid üldse ei juhtu, pole minu meelest ka päris õige. Õnnetusi on ja tuleb ning nendega on vaja tegeleda.

Kuidas saab tulekahjusid ära hoida? Üks asi on suitsuandur, teine korstnapühkija regulaarsed külaskäigud.
Jah, nagu vahepeal oli elektrijuhtmete vahetamine aktuaalne. Ma arvan, et pooled majapõlengutest on alguse saanud kas elektrist või katkisest ja rikkis küttekoldest.

Ma saan aru, et ega vabatahtlikud päästjad kutselisi asendada ikka saa?
Ei. See on minu arust nagu halva mängu juures hea näo tegemine. Praegu on võetud suund toppida vabatahtlikesse raha. See on vajalik, aga mitte kunagi ei suuda vabatahtlik päästja kutselist asendada. Me ei suuda vabatahtlikena iialgi tagada kõiki neid võimekusi, nagu kas või merepääste. Kui Leisi inimene on uppumas, siis selleks ajaks, kui Orissaarest või kust iganes piirivalve kohale jõuab, on ta juba uppunud. Kõigil neil sündmustel on üks faktor – aeg. Vaja on kohe ja kiiresti tegutseda.

Meil ei ole Leisis enam paate ega pinnaltpäästevõimekust, me ei tohigi seda teha.

Teil olid paadid?
Me hakkasime sinna just jõudma, et tegime Leisi depoos esimesed pinnaltpääste kursused ära, meil oli juba hansalaud ja pinnaltpääste ülikonnad. Siis ilmnes, et meid pannakse nagunii kinni ja see kõik jäeti soiku. Selge see, et uppuvat laeva pole mõtet enam värvida.

Te ütlesite, et praegu topitakse raha vabatahtlikesse. Mille jaoks seda antakse?
Vabatahtlikel on ju samamoodi vaja tehnikat korras hoida, ka meil on vaja kiivreid, saapaid, meie autod tahavad samamoodi kindlustust ja ülevaatust saada, ka meil on vaja rehve osta, me peame suutma oma autod sõidukorras hoida. Autod on meil aga uunikumid.

Te tahaksite samuti uusi autosid?
Loomulikult me tahaks, aga me ehitasime ju ka riigidepoo ajal endale ise paakauto. Vabast ajast ja entusiasmist. Praegu, vabatahtlike ajal see töö ainult entusiasmi najal käibki. Keegi mingit kasu väljasõidust ei saa. Nende eest on ette nähtud mingi tunnitasu ehk pearaha sündmusel osalenud inimese pealt, aga me ei ole seda välja võtnud, sest muidu ei jõuaks me masinaid korras hoida ega kütust osta.

Kas päästja elukutse eeldab omadusi, mida igaühel ei ole?
Eks ikka, oleme ka oma depoos näinud igasugu inimesi. On olnud olukordi, kus vanemal härrasmehel on juhe kriitilises olukorras kokku jooksnud, mingil hetkel ei adunud ta enam, kas ta peaks jooksma tuld kustutama või suhtlema häirekeskusega. Närvikava peab korras olema. Igaüks päästjaks ei sobi, see on kindel. See on nagu sõttaminekuga. Kõik mehed ei sobi sinna.

Kutselistel päästjatel on ka tervisekontroll päris vali. Füüsilised katsed, mis tuleb iga aasta läbi teha, on üsna karmid. Neid kõik inimesed läbi ei tee.

Vabatahtlikel selliseid piire ees ei ole.

Vabatahtlikud ei pea ka suitsusukeldumist tegema?
Ei.

Kas isegi, kui teil on need oskused olemas, ei tohi te põlevasse majja siseneda?
Jah, ma olen ju kaks aastat riigikomandost ära olnud ja mul on tegemata nii füüsilised katsed kui ka seesama konteineriharjutus. Mis ei tähenda seda, et ma ei ole selleks võimeline või valmis. Need on kaks iseasja. See, et ma seda suudan ja tahan (suitsusukeldumist – toim), ei tähenda, et ma seda võin.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 630 korda, sh täna 1)