Tavaliste laste ilus elu maal* (1)

Poniga sõitmine ja kanade karjatamine suudavad moodsa meelelahutusega konkureerida küll. Tavaliste Eesti maalaste elus on asju, mis on väga paljude jaoks juba eksootika.

Olen ise maalaps ja kasvanud oma praegusest elukohast kõigest viie kilomeetri kaugusel. Olen lapsepõlves tüdimuseni kartuleid rohinud, karjatanud lehmi, otsinud heinalakast kanapesi ja kapanud hobustega mööda Saaremaa salaradu. Olen nutnud supiks tehtud kuke pärast ja matnud oma kalli koera. Lapsepõlv maal on mind palju õpetanud ja julgustanud tegema asju, mida ma ehk muidu kunagi teinud poleks.

Nüüd, pärast 15 aastat maailma erinevates riikides ja linnades, olen ringiga kodusaarel tagasi. Mul on kaks last, kohe 4-aastane tütar Uma ja aastane poeg Raju, kes kasvavad maal ja tunduvad sellega üpris rahul olevat. Minu lapsed kasvavad tolmus ja mudas, allergiaid, ptüi-ptüi-ptüi, ei ole kummalgi jõnglasel. Ja ega me hügieenile oluliselt rõhku pane: kui käed on puhtad ja jalatallad enam-vähem seda värvi, mis peaks, on meie majas kõik hästi!

Maaelu ei ole minu jaoks maaelu, kui pole koduloomi. Nii on ka meie majapidamises hobused, vutid, notsud, lambad ja kanatibud, koer ja kaks kassi.
Uma on kange hobusesõber. Tal on oma poni, kes tal karjamaal püüdlikult järel kõnnib, kui Uma teda oheliku otsas veab. Kui ponil muidugi tuju on. Uma on hobuste keskel harjunud, ta teab, et kabjaliste selja taha ei maksa ronida.

Aastane Raju-mees istub käru kõrval karjamaa servas, jälgib huviga toimuvat ning nõuab ka hobuse selga, kui Umale sõitu teen. Minu juuresolekuta ei tohi Uma aga kunagi hobustele selga ronida, ka seda teab ta hästi. Tema usaldab minu otsuseid ja mina tema omi. Kuigi üksi ja järelevalveta ei jäta ma teda nende suurte loomade juurde kunagi.
Mul on hästi meeles, et lapsena tundusid kodused tööd mulle aeg-ajalt täieliku piinamisena. Milline 6-aastane ikka viitsiks lehmade ja vanaemaga kolm tundi karjamaal veeta või pika vao kartuleid rohida? Meie pidime. Ja nüüd on mul selle üle hea meel. Uma kartuleid ei rohi ja lehmi meil ka ei ole, küll aga kaasan ma teda kõigisse oma lihtsamatesse tegemistesse.
Uma omavalitud töö on hobuste jootmine: mina vean pika vooliku veeämbriteni ja Uma laseb ämbrid täis. Ikka nii, et natuke ämbrisse, siis jälle maha (et taimed ikka ka juua saaksid) ja siis jälle ämbrisse.

Oma kannatust proovile pannes lasin tal ka seemneid mulda panna (no püüdke 4-aastasele kätte anda pakk rediseseemneid, paludes tal neid iga 7 cm tagant ÜKSHAAVAL maha panna) ja kui ta lasteaiast kodus on, palun teda appi vutimune korjama. Vahel kukub mõni muna maha ka, “aga sellest pole ju midagi,” teatab Uma.
Ja mis saaks olla vägevam kui kasside ja koera toitmine. Krõbinaid on täis nii esik kui ka kõik kausid, mis silmapiiril. Või kasvuhoone kastmine: “Pane mulle siia nii palju vett, et ma seda kannu vedada jaksaks. Ma tahan kurke kasta!” tuleb käsk. Või lambatallede lutitamine – see on Uma suur lemmiktöö. Kui mina hobusebokse puhastan, istub Uma heina sees või püüab kühvliga ise ka mõne pabula käru peale saada. Lõbus on tal igatahes.

Peab vaid jälgima, et töö oleks mäng, mis õpetab vastutustunnet, ega kujuneks lapsele koormaks.

*Täismahus lugu “Tavaliste laste ilus elu maal – millest kõigest linnalapsed ilma jäävad” ilmus 1. juunil portaalis “Pere ja laps”
www.perejalaps.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 665 korda, sh täna 1)