Pärand meie sees ja ümber (1)

Kui vastuoluliselt Vana-Kreeka küünikult Diogeneselt küsiti, kust ta pärit on, lausus ta tollal radikaalsena mõjuvad sõnad: “Ma olen maailmakodanik.” Tänapäeval selline avaldus nii äärmuslikult kui siis, mil mehe identiteet oli lähedalt seotud tema kodakondsusega, ei mõju.

Seda põhjusel, et piiride avatus on hõlbustanud rännet ja pidevat liikvelolekut. Selle tulemusena mängib päritolumaa inimese elus üha väiksemat rolli ja suureneb teiste kultuuriruumide mõju eneseteadvusele. Etniline identiteet hägustub. Ei saa öelda, et säärane välismaailmale avatud olemine on üdini halb – ehk õpetab inimeste päritolu ja tausta irrelevantsemaks muutumine oma liigikaaslaste suhtes eelarvamustevabam ja hoolivam olema, ent tagajärjeks oleval multikultuursusel on ka pahupool. Nimelt muutub oma kultuuri säilitamine ja selle edasikandmine ka tulevastele põlvedele üha keerukamaks.

Võimetus tunnetada ajalugu

Immigrantide sissevool on viimasel ajal problemaatiline teema olnud kogu Euroopas ning küsimus, kas praegune immigratsioonipoliitika on mõjus, ei jäta külmaks ka paljusid eestlasi. Probleemiks ei ole niivõrd immigrandid per se, kuivõrd nende võimetus ja mõnel juhul ka tahtmatus ühiskonda integreeruda.

Eestis ei ole immigrantide mõju rahvuskultuurile õnneks nii hävitav, kui see on näiteks Rootsis, ent kunagi ei või teada, mida tulevik toob. Seetõttu on oluline mõelda juba praegu, mida on vaja teha selleks, et kohalik kultuur Eestis säiliks ning oleks, mida pärandada tulevastele põlvedele.

Muidugi ei ole midagi halba maailmakodanikuks olemises, ent oluline on teadvustada ka oma sünnimaa tähtsust ja siinse kultuuri alalhoidmise vajalikkust!

Probleem, miks kultuuri säilimine üldse ohtu on sattunud, on lisaks muude kultuuride pealetungile ka paljude eestlaste võimetus oma rahva ajalugu tunnetada. Pigemini on see probleem just noortel, kelle 21. sajandi materiaalse mõtlemisega tarbimisühiskond on oma ihade orjaks muutnud.

Enese tõelise olemusega silmitsi seista on ju palju raskem, kui hankida viimase moe järgi disainitud riidehilp, mis viivuks võib lämmatada selle sisemise karje millegi sügavama ja tähenduslikuma järele ning täita tühjust inimese hinges, mida tegelikult aitaks teha vaid oma juurte juurde tagasi pöördumine ning kohaliku kultuuripärandi väärtuse mõtestamine enese jaoks.

Juhan Liivgi on tabavalt öelnud, et see, kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Rahvas, kes hakkab kunagi koosnema inimestest, kes on sidemed oma juurtega kaotanud ning, nagu ütleb sõnaosavalt ka Liivi parafraseeriv Tõnu Luik, olnu mitteteadmise tõttu on kaotanud ka oskuse olla, ei ole mitte mingil juhul võimeline oma kultuuri säilitama, rääkimata siis veel selle edasikandmisest. Pärijata ei ole aga kahjuks ka pärandit ning just seetõttu tuleb tähelepanu pöörata järeltulevate põlvede harimisele!

Teadlikkuse tõstmine alaku koolist

Palju muretsetakse selle pärast, missuguse planeedi jätavad tänased elanikud maha oma järglastele, ent keegi ei keskendu tegelikule küsimusele, nimelt, millised lapsed, tulevased ühiskonna edasiviijad üles kasvatatakse?
Võime luua neile tulevikuks ideaalsed tingimused, ent kui nad ei õpi neile jäetavat pärandit hindama, on kogu tehtud töö asjatu.

Säärase stsenaariumi vältimiseks peaks teadlikkuse tõstmine antud vallas pihta hakkama juba koolist, kus tuleks rohkem rõhku panna etnograafiale, mille läbi kasvaks noorte teadlikkus nii oma juurtest kui ka teiste rahvuste esindajate olemusest ja ajaloost.

Nii suureneb etniline enesetunnetus ning ollakse tulevikus innustunud säilitama pärandit ka järgmiste põlvede jaoks, tundmata muret ajahamba halastamatu puremistöö pärast, mida paljud regresseeruvad või juba hävinud kultuurid on oma nahal tunda saanud, kuid mida eestlased oma kultuuri jätkusuutlikkuse tõttu vähemasti seniajani veel kartma ei ole pidanud. Mina usun, et eestlased on selleks pingutuseks võimelised ning nii hea hariduse kui ka harituse toel suudetakse meie hindamatut kultuuripärandit säilitada.

Egelin Ellermaa
Kuressaare gümnaasiumi abiturient