Mäekonsultatsiooni ettevõtte OÜ Inseneribüroo Steiger juhatuse liige Erki Niitlaan leiab, et tiigikaevajate eesmärk pole mitte isegi niivõrd kulude kokkuhoid, kui just asjaajamisest möödahiilimise hinnaga saavutatud võimekus olla ehitusmaterjaliga asukohast sõltumata pidevalt turul.
“See dünaamika tundub olevat selline, et kui kuskil kuulutatakse välja mingi suurem ehitushange, siis need nupumehed otsivad kiiresti mingi koha, kus saavad tiiki kaevata ja lükkavad siis hanke raames seda materjali sinna sisse,” ütles Erki Niitlaan.
“Tiigikaevamise mõtte taga on neil tavaliselt olemas juba ka koht, kuhu seda materjali panna.”
Saarte Hääl kirjutas üle-eelmisel nädalal, et Mustjala vallas Järisel jätkub juba 2009. aastal kaevatud tiigi tühjendamine liivast ja kruusast ning keskkonnainspektsioon algatas metsas aetava kaevandusäri uurimiseks menetluse.
Eile ütles inspektsiooni Saaremaa büroo juhataja Jaak Haamer, et menetlusega ei ole veel kuigi kaugele jõutud, sest sellega on seotud väga palju osapooli
.
Üks neist on Pärnumaa Koonga valla juhtidega seotud OÜ Pikaferr, mis tänavu aprillis esitas keskkonnaametile taotluse jätkata tehisveekogude rajamist ja kaevandada sellega seoses veel 30 000 m3 pinnast, peamiselt liiva ja vähesel määral ka kruusa.
Allveefotograafia ja tiik sarvikpütile
OÜ Pikaferr volitatud esindaja, Koonga vallavanema Kirke Keerti teatel soovib omanik sellele alale tulevikus rajada PRIA-st saadava toetuse abil Järvemetsa loodusfotograafia tugipunkti, mille üheks atraktsiooniks on planeeritud allveefotograafia.
Ka Läänemaal Hanila vallas Äila külas on Koonga volikogu esimehele Vallo Kappakule kuuluv OÜ Valicecar kavandamas suurt liivakaevandust, mille kohta Hanila vallavalitsus ütleb oma korralduses tagasihoidlikult “sarvikpütile sobiva pesitsus- ja elupaigaga tiigi rajamine”.
Erki Niitlaane sõnul hoiavad tiigikaevajad võrreldes ametliku kaevandusega asjaajamise kulude pealt kokku sõltuvalt ala suurusest 10 000–25 000 eurot. Tiigikaevaja vaatevinklist pole sellistel kulutustel mõtet, sest tiigikaevamine on reeglina lühiajaline ja ühekordne asi.
“See on selline paari aasta sutsakas – leidsin koha, kuhu materjal kiiresti lükata ja kust seda materjali saada,” selgitas Niitlaan, kelle sõnul tekitab taoline turusolkimine tõsiseltvõetavates kaevandusettevõtetes pahameelt.
Steigeri juhatuse liikme Erki Niitlaane sõnul ei tule seadusi järgiva kaevandaja puhul sedavõrd paindlik ja väikeste kuludega toimetamine kõne allagi.
On hulk asju, mida seaduskuulekas kaevandaja teeb ja millest tiigikaevaja lihtsalt mööda hiilib.
Esiteks, tulenevalt Eestis kehtivast korrast peab iga kaevandaja taotlema maavara kaevandamise loa, mille tarvis tuleb läbi teha hulk toiminguid ja mille saamine võtab aega 1,5–3 aastat.
Teiseks peab kaevandusel olema kaevandamise projekt, mäetööde arengukava, kõigi tööoperatsioonide ee-passid ja riskianalüüs.
Lisaks peab kaevandajal olema palgal mäetööde eest vastutav erialase haridusega isik ja igas kvartalis peab kaevandaja esitama oma tegevuse kohta keskkonnametile aruande. Maavara varu ammendumisel tuleb kaevandamisega rikutud maa korrastada ja selleks on vaja korrastamisprojekti.
Enamik ettevõtetest ei lähe skeemitamisele
Erki Niitlaan märkis, et tiigikaevamisest saadava materjali kasutamise võimalus kirjutati seadusesse sisse eesmärgiga lubada ehitusest ülejäävat materjali kasutada keskkonnasäästlikult.
Kurb on aga see, et kuna tiigi kaevamisega seotud asjaajamine on lihtsam, siis on hakatud seadust kuritarvitama ja eesmärk pole enam kaevamine ehitamise eesmärgil, vaid ehitamise ettekäändel materjali saamine.
Erki Niitlaan märkis, et ükski Eesti suurtest ettevõtetest Saaremaale tiiki kaevama ei tule, vaid tiigikaevamise asja ajavad ikka pigem kohalikud inimesed. “Räägitakse see asi omamehe tasandil vallas kuidagi läbi ja sealt antaksegi nõusolek.”
Niitlaane hinnangul ei ole võimalik, et enamik Eesti kaevandajaid läheks üle tiigikaevajate moodi skeemitamisele.
“See ei vasta turu vajadusele ega turu dünaamikale ning selline tiigikaevamisest materjali suunamine kuhugi saab elada selle arvelt, et põhimass on kaevandatud nii, nagu seadus ette näeb,” lausus Niitlaan.
“Iga süsteem võimaldab mingisuguses ulatuses süsteemi kuritarvitada ja siis on inimesi, kes seda teed ka lähevad. On inimesi, kes elavad terve elu hangeldamisest.”
Ain Lember, Andres Sepp
Loading ...
Tiik allveefotograafiaga tegelemiseks?? No jah, kui sarvikpütt ilma rajatava tiigita elupaika ka veel ei leia, siis see peab ikka tõesti vägev “skeemitamine” olema.
Kuressaare kanalisatsioonid ehitati sama skeemi järgi-Salme vallast toodi liiv.Kui oleks kolm aastat lube oodatud,oleks need ehitamata!Bürokraatia toodab iseend geomeetrilises progressioonis,MOTT
Bürokraatiaga ei ole siin midagi pistmist. Puhas kasumiahnus. Liiva sai enne nende tiikide kaevamist Saaremaal osta ja saab ka peale seda.
järelikult on lubade saamise skeem liiga keeruline ja aeganõudev. Seda tuleks seaduse tasemel tugevalt lihtsustada ning kiirendada.
Siis poleks vaja ka “skeemitada”
Seadusijärgiv ettevõte maksab 30 000 m³ ehituskruusa kaevandamise eest riigile 2,06 €/m³.
Ehk skeemiga maksudest kõrvale hiilimine jätab riigi ilma 2,06 x 30 000 = 58 800 €. Kohalik omavalitsus jääb ilma 29 400 ja riik samapalju.
Tiigikaevaja paneb sealt ca.10% ilusasti kilekotiga omaviltsuses õige inimese uksetaha ja kõik nagu korras.
Rääkimata sellest et need lollid kes makse maksavad ei suuda eales konkureeida hinnaga.
Su jutt kehtis siis kui kaevandad riigile kuuluvalt maalt. Kui see maa on eraomandis siis selle eest riigile sa midagi maksma ei pea.
Ega ametlikud kruusa- ja liivamüüjad pole kuhugi kadunud ning pole ka kruus ja liiv Saaremaalt otsa saanud.
Probleem on aga selles, et kruusa ja liiva ametlikuks kaevandamiseks on vaja ühesuguseid lubasid, olenemata sellest, palju seda kruusa võetakse või milleks seda kasutatakse. Ei ole vahet, kas kruusa kulub jalgrattakärutäis külatee aukude parandamiseks või sadu rekkakoormaid mingi suure ehituse jaoks — ametlikult tuleb ajada täpselt samu pabereid.
Pole aastatki möödas kirjutisest, kus saime lugeda: ”Teine probleem on Ranna sõnul saare teede olukord. “Kasvav elanikkond toob kaasa rohkem sõiduvahendeid, mis teid lõhuvad,” ütles ta. Kuid kaitse-eeskiri ei luba kohalikust karjäärist kruusa kaevandada. Seega tuleb teede täiteks vedada materjali üle laidude, mis rikub saarevanema meelest loodust tunduvalt rohkem kui kunagisest rannavallist materjali võtmine.”
Vilsandi ongi sisuliselt üks ”kruusahunnik” aga teeehituseks tuleb kruusa tuua Saaremaalt. Aga teeks Vilsandile tiigi? Sarnane olukord Tehumardi-Järve rannaga — ”masinatega randa koristada ei tohi!” aga ”masinatega rannast adru korjata tohib!”
Uurige palju Steiger raha tahab ühe “asjaajamise” eest. Seda pole vähe! Seetõttu ka esineb sellise jutuga. Ilmselgelt tuleks liiva ja kruusa mõistlikus koguses kättesaamiseks asjaajamist lihtsustada.
Sul on varga mentaliteet. Sama kui öelda, et varastasin poest saia kuna ostes oleks tulnud jube kallis.
sa pole asja oale üldse pihta saanud.
ja väga loll ning asjakohatu võrdlus on ka.