ENNE MATUST: Eile uurisid langenud Saksa sõdurite matmise skeemi Kudjape kalmistul saarlasest vabatahtlik Tanel Nuut ja Saksa sõjahaudade hoolde rahvaliidu Kesk- ja Lõuna-Euroopa osakonna juht Thomas Schock. Foto: Sander Ilvest
Surnuaia mulda maeti säilmed, mis on leitud Saare maakonnast kolme viimase aasta jooksul. “Üks langenu on leitud juba ka sel aastal,” täpsustas vabatahtlik Saksa sõjahaudade otsija Tanel Nuut, kes aitas eile koos kaaslastega langenute ümbermatmist korraldada.
Saksa sõjahaudade hoolde rahvaliidu Kesk- ja Lõuna-Euroopa osakonna juhi Thomas Schocki sõnul on langenud sõdurite säilmed leitud aastatel 2011, 2012, 2013, aga 2013. aastal jäid matused ära ajapuudusel. “Ajalise faktori tõttu toimub matmine nüüd,” selgitas Schock. Leitud langenutest pole tema sõnul seni suudetud tuvastada mitte ühtki. Siiski on lootust tuvastada mereväelased, kelle andmed on teada, kuid need avalikustatakse vaid omastele.
Tänavu septembris tuleb Saaremaale komisjon kalmistu olukorda üle vaatama. Siis kaardistatakse olemasolevate hauatähiste olukord ja otsustatakse, mida saab remontida ja mis tuleb välja vahetada.
“Kahjuks on mitu dolomiidist hauatähist ilmastiku toimel murenenud,” nentis Schock. Tema kinnitusel saavad siis ka kõik eile maetud langenud endale hauatähised. Kelle andmed on teada, nende nimed saavad tähisele kirja, muidu jääb vaid lühike rida “Tuvastamata Saksa sõdur”. Schocki isiklik arvamus on, et dolomiit on Saaremaale omane materjal.
Järgmine ümbermatmine leiab aset ilmselt samal ajal komisjoni tulekuga.
Kokku on Saaremaal veel leidmata umbes 2500–3000 langenud sõdurit. Täpset arvu on siiski raske öelda, kuna surmateates on ära toodud enamasti lahinguala ja Saaremaa ei pruugi kirjas olla.
“Kui 20 aastat tagasi võis öelda, et Torgu kalmistule on maetud 300 sõdurit ja need sai kiiresti ümber matta, siis nüüd tuleb Saaremaalt kohalikelt elanikelt legende ja teateid langenute kohta kogu aeg juurde. Lisaks uuritakse andmeid arhiividest. Näiteks sõjaaegseid aerofotosid,” rääkis Thomas Schock.
Seekordset matust nimetas ta Saaremaa jaoks suureks. Enamik ümbermaetud langenuid on leitud üksikhaudadest, välja arvatud Lõupõllu välilaatsareti matmispaik, kust leiti 16 sõduri säilmed.
DNA-proove maetute luustikelt ei võetud, kuna puudub algmaterjal, millega neid võrrelda. “Seega on tõenäosus tulevikus kedagi veel identifitseerida väike,” tunnistas Schock.
Kuna enamik teadaolevatelt kalmistutelt pärit säilmeid on ümber maetud, jääb langenutega tegelemine tulevikus kohalike entusiastide õlule. Neid koolitatakse ja nad suhtlevad võimalike langenute järeltulijatega. Mingit ajalist piirangut ümbermatmistele seatud ei ole. “Kuni leidub asjast huvitatud isikuid ja tuleb teateid võimalikest matmiskohtadest, meie tegevus jätkub,” lubas Thomas Schock.
Eestis on tema sõnul olukord hea nii kohalike elanike teemasse suhtumise kui ka andmete rohkuse poolest.
Loading ...
Tahate väita, et mitte ühelgi sõduril 71-st ei olnud identifitseerimis plaati kaelas? Mis udujee see veel on?
Neid ümbermatmata säilmeid on veel küll ja rohkem.Omal ajal kui kuulutati, et neist peaks teada andma, siis lihtne külainimene ei teadnud,kuhu nende teadmistega joosta ja küsima ei tulnud ka keegi.Loodeti ja kindlasti oli see ka paljudes kohtades nii, et inimesed ruttasid ise neid hauakohti üles andma, kuid külades, kus elavad ainultvanurid,oli see aktiivsus null ja kuna keegi lähemalt ei uurinud, siis nüüd on need vanad,kes kohti täpselt teadsid,läinud ja nende lapsed on ka juba 60 ringis ning üle ja võivad vaid käega umbkaudset matmissuunda näidata.Meie külas tean 2 umbkaudset matmiskohta,et siia kusagile ta maeti.
1944. aasta oktoobris oli Unimäe külla jõudnud laskurkorpuse luuresalk, kes ööbis Tiidu ? talus. Õhtul tuli samasse tallu teed küsima üks eksinud Saksa sõdur.Mees taheti kohe maha lasta, kuid perenaine keelas selle ära. Järgmisel päeval leiti üle tee heinamaal sõduri laip.
Külade elanikud neid laipu matsid. Kust leiti, sinna auk kaevati ja kõik, neid haudu võivad täis olla nii mõnedki metsaalused. Tänaseks on matjad juba 30-40 aastat surnud, niiet teadjaid inimesi enam pea ei leidugi.
Lõopõllu mäe lähedased põllud olid mürsulehtreid täis. Langenutele seoti telefonikaabel ümber jalgade ja hobuse järel lohistati auku. Veidi mulda peale.Sellest rääkis üks kohalik naine 70ndate alguses.Ühes Sõrve taluõues olid hobusevankril pesuväel ennast mahalasknud? vanemad sõdurid. Vaevalt neid kaugemale sealt viidi?