Suur maa, suured asjad: Lõpumeetrid leitsakus

Kellel kartul maha panna, kellel taimede istutamine, kellel lihtsalt päike ja linnulaul… Mõnel õnneseenel isegi puhkus ukse ees. Nii palju muud on ju aiamaal või suvilas teha – või, paadunud linlast silmas pidades, niisama tšillida ja grillida, nagu noored ütlevad. Pealegi on nädalavahetused täis mitmesuguseid rahvaüritusi nagu Luige laat või Türi lillelaat ja kultuurisuvigi võtab tuure üles. Ilus ilm soodustavat valimistulemusi, kuid seekord võib saabunud suvesoojus teha valimisaktiivsusele ka karuteene.

Muidugi oli kolmapäevani võimalik anda e-hääl või eelhääletada. E-valimine on päris lihtne protseduur, olen ka ise sel viisil oma kodanikukohust täitnud. Kuid siingi on oma agad. Mõni minut, mõned klikid ja asi aetud. Aga ikkagi tuleb hääletamiseks leida rahulik moment, mida kontoris või õhtul kodus ei pruugi ette tulla. Lükkad päeva võrra edasi, siis veel päeva… Ja oledki rongist maas.

Europarlamendi valimised pole teadagi kuigi populaarsed. Teemad, millest poliitikud õhinal rääkivad, tunduvad kauged, kuigi Euroopa Liidu tegelikkus puudutab meid juba täna päris palju. Ja homme veel rohkem. 2009.
aastal valis Eestis Euroopa Parlamenti 43,9 protsenti hääleõiguslikest (isegi päris hea protsent). Kui uskuda EMOR-i küsitlust, mille tellis ERR, või Postimehe tellitud Turu-uuringute AS-i küsitlust, siis osaleb valimistel tõenäoliselt ligikaudu sama palju kodanikke.

Valimisaktiivsusest on seekord põhjust päris palju rääkida. Just sellest võib sõltuda, kas näiteks Keskerakond saab kaks või koguni kolm kohta, kas Indrek Tarandil – tõenäoliselt edukaimal üksikkandidaadil – on lootust oma tööd Brüsselis/Strasbourg’is jätkata. Nii et seda silmas pidades tuleks ikkagi hääletama minna – kui mitte eel- ega e-hääletusel, siis vähemasti ülehomme ehk valimispäeval. Ükskõik siis, kas kirjeldatud trende toetama või neile vastu astuma.

Saarlaste puhul vääriks eraldi uurimist, miks kiputakse valimisaktiivsuses maakondade lõikes punaseks laternaks jääma. Nii oli see mullu sügisel kohalikel valimistel, nii oli see ka eelmistel eurovalimistel (Saare maakonnas oli valimisaktiivsus vaid 32,5 protsenti). Kas selle taga on mingi saareline eripära – et suure maa asjad lähevadki vähem korda – või on siis tõepoolest palju tööd ja tegemist (ning palju rahvast ka kodusaarelt eemal töötamas)?

Poliitikud, kes Euroopa Parlamenti pürgivad või lihtsalt oma erakonnale hääli püüavad, peavad samuti lõpusirge ära kannatama. Päris maratonijooks eurovalimiste kampaania just ei ole, aga viimased meetrid on siiski rasked. “Ühel hetkel tulevad tulemused, siis tekib tühi tunne ja seejärel midagi sellist nagu kassiahastus,” kirjeldas ühe erakonna tipp-poliitik mulle telefonivestluses valimistejärgseid tundeid.

Tuleval nädalal tuleb veel korralik möll. Analüüsitakse põhjalikult läbi, kes, miks ja kui palju hääli kogus ning mida see võiks Eesti sisepoliitikas tähendada. Vaadatakse ära Euroopa üldpilt – selgub ka, kes võiks võtta üle José Manuel Barroso ametikoha Euroopa Komisjoni eesotsas. Siis murrab suur suvi sisse ja sügiseni ei kuule me oma poliitikuist enam kippu ega kõppu. Ilmade jahenedes algab uus võidujooks grand prix’ ehk riigikogu suunas, mille finiši tunnistajaks oleme tuleva aasta 1. märtsil.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 98 korda, sh täna 1)