Oled sa lepatriinu-usku? (1)

On looduskaitsekuu. See tähendab, et inimesed hoiavad ja kaitsevad loodust senisest aktiivsemalt ning selleks korraldatakse mitmeid spetsiaalseid üritusi.

Inimene on endale ammu teadvustanud, et ta pole looduse kroon. Sellevõrra on tema aukartus looduse ees suurem.

Kohtusin hiljuti ühe tuttavaga, kes tuletas meelde Ivo Linna laulu “Oled looduslaps ja meistriteos…”

Mõnikord peetakse looduslapsi naiivseteks. Kuid see arvamus on vale. Just sellised inimesed on need, kes oma tundlikkuses ja elumõistmises aega edasi viivad. Hindan väga neid loomulikke inimesi. Nende ehtsus on lummav, meeldiv ja võid tõdeda – sünnibki midagi olulist ja loomulikku.

Istu kännu otsa!

Vahel mõtlen inimestest – kelle või mille usku nad on? Jumala? Maa? Iseenda? Või… hoopis lepatriinu-usku?

Avastasin selle olemise alles hiljuti, kui ühel õhtul hakkas peas ja hinges tiksuma luuletus:

Lepatriinu-usku
olen,
heldin lihtsast oksaraost.
Teisi rõõme
aga
leian sõpradest
ja heldest kodutoast.

Nii sain seletuse oma loodusearmastusele. Ja kinnituse, et lepatriinu-usus on samuti midagi väga ehtsat.

Mul on sõber, kelle kohta võin ka need sõnad öelda. Mõnele tundub ta kummaline, teistele mõistetamatu, aga mina mõistan teda.

Näiteks sedagi, et kui ta jälle linnast maale maakoju jõuab, istub ta kõigepealt ühe kännu otsa: vaikib, mõtiskleb, vaeb. Ning kui sel hetkel talle helistan ja küsin, mis ta teeb, vastab mu sõber: “Istun kännu otsas. Soovitan seda sullegi, see on nii mõnus!”

See on nii enesestmõistetav ja tema jaoks ka nn tegu, tegemine. Ta puhkab vaimselt ja ka füüsiliselt. Kas pole tore – istuda kännu otsas ja mõtiskleda ajuvabalt?! Alles pärast neid vaikuseminuteid võtab ta labida või reha… Või istub rõdule laua taha ja paneb kirja uue luuletuse või etüüdi.

Mu sõber on tõeline loodusefänn. Kodu, mis on ümbritsetud suurtest puudest (ja neid on palju liike), pakub talle kõike, mida elu võib pakkuda: tööd, rahu, meelekindlust, armastust, uudishimu jne. Ja lepatriinudega on tal eriline suhe: ta kõneleb nendega nagu puudegagi. Nii kandsingi tema nende inimeste ritta, kes on lepatriinu-usku. Ja arvan, et mu luuletus “Lepatriinu-usku” sündiski eeskätt temale mõeldes. Sai vähemalt alltõuke, mis pani hingekeeled võnkuma.

Lepatriinu-usku olemine ei välista uskumist Jumalasse, Maasse, iseendasse jne. Jah, on olemas selline elutunnetus ja vabadus ning see teeb rõõmu; see toob inimesed mulle lähemale. Arvestan just sellest lähtudes paljude arvamustega.

Saarlased on mõnikord põikpäised – midagi erandlikku ei võeta hästi vastu. Kukutakse kohe põlastama või kritiseerima. Aga uskugem – olemise teeb siinilmas huvitavamaks just see erandlikkus. Me ei taha ju tihti käia käidud teed, vaid otsime oma rada. Me ei taha tuttavlikku, otsime uut. Sest me otsime kirgastumist.

Andjad ja võtjad

Vaadake vahel selliseid kirgastunud inimesi! Nad tunduvad kummalised; nende elujõud on üliaktiivne, nad on lummavad. See on elu ehtsus, nagu seda on ka lepatriinu-usku olemine…

Usun, et lepatriinu-usku on ka kõik need inimesed, kes andsid oma allkirja Tuhala nõiakaevu säilimiseks.

Aga inimene on tänases ajas ka kahepalgeline. Esiteks püüab ta looduselt võtta, mis võtta annab. Ja samas nagu kaitseks loodust. Võtjainimene on halastamatu, andjainimene on tasakaalukas, isegi hell. Ja just looduskaitsekuu märgib sellised inimolemused selgelt maha.

Ja lõpuks pean küsima: mida sina, lehelugeja, oled teinud ja teed looduskaitsekuul?

Kui mu naabrimees vaatab hoolika pilguga üle aias kõik õunapuud, kui mu sõbranna käis mitmel loengul, kui mu üks sugulane muretses endale aeda mesipuud, kui mu juhututtav rajas kiviktaimla, siis see kõik on tore, on vajalik, on loodussõbralik.

Aga küsin veel kord: mida sina oled teinud? Ehk oled sinagi lepatriinu-usku… See tähendab aga midagi erilist, harukordset. Elurada, kus loodusel on inimesega kõikvõimas suhe, tasakaal ja õnnistus.

Lepatriinu-usku inimesed on eriti heatahtlikud. Alati aitavad sõpru hädas. Nad ei tea, mis on inimese mõnitamine, tema üle irvitamine. Ja ärgu sellised inimesed häbenegu oma usku. Selle hinnalisus märgib elus tõelist loodusearmastust.

Tean inimest, kes on lepatriinudesse eriliselt kiindunud. Ta on ostnud palju asju, millel on lepatriinupilt. Vähe sellest. Ta vestleb lepatriinudega. Ning on avastanud, et neile meeldib koguneda just ühele suurele kivile tema maakodu õues. Ja see ongi lepatriinukivi. Sellisel kivil on eriline hing. Pere lapsed mängivad selle juures peitust. Või kui nad ringmängu teevad, on kivi nagu üks neist ringi sees. Õhtuti seisab aga peremees lepatriinukivi juures kauem. Tal on, millest just seal mõelda…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 187 korda, sh täna 1)