Kaasav eelarve kui nurisejate tõestamistund (3)

Nurisemine on inimestel ikka veres, sinna pole parata miskit, sest kuristik reaalsuse ja fantaasiaküllase ideaalmaailma vahel on teinekord nii tohutu, et põhjust rahuloluks on keeruline leida. Ja kes otsib, see leiab vigu absoluutselt alati – see on küll üpris faktilähedane tõdemus.

Hiina vanasõna ütleb, et ka kõige pikem teekond saab alguse esimesest sammust. Eks ole loogiline, kuid ometi meie sageli kärsitule loomule vasturääkiv.

Me tahaks ju ometi kõike kohe, nüüd ja praegu – et suvi saabuks kiiremini, et palk kasvaks kohe kiiremini, et meie elukeskkond oleks puhas ja kena.

Ilmselt peaksime džinni koduks oleva võlulambi viledaks hõõruma, enne kui kõik need soovid täidetud saaksid ning küllap leiaksime ka siis taas uusi asju, mille üle tahaks kangesti kurta.

Vähe on neid, kellele meeldiks protsess kui selline, ikka sooviks ju lõppmängust osa saada, nautida töö vilju, soovitavalt tööd tegemata.

Kedagi vägisi kaasata ei saa

Pahatihti on nii, et saavutatud asjad lihtsalt ei paku enam mõne aja pärast rõõmu ega ka huvi; progress on inimelu loomulik osa – hiiliv evolutsioon, mida ühe generatsiooni piires on teinekord raske aduda.

Meie endi elu on lihtsalt sedavõrd argine, et kui seal just maad raputavaid sündmusi ei toimu, siis on seda kulgemist keeruline mõista ja mõtestada.

Päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud, neist omakorda aastad, lähevad dekaadid ja argipäevade tuhinas tunduvad kõige magusamad need ajad, kus võib-olla kõige parem asi oli lihtsalt tõsiasi, et olid noor. Kõik muu oli aga täielik jama.

Inimene ei mäleta. Ta tunnetab ja unistab, astub siis taas uksest tänavale ja näeb asju, mis tema peas toimuvaga ei sobitu. Kellel on see dissonants suurem, kellel väiksem.

Probleemide nägemises ja teadvustamises pole midagi halba, ainult et minna lastes ei juhtu nagunii midagi.

Nii et kui ikka kuskilt valutab, siis on teinekord kena ventileerida või nagu armastatakse öelda – kanaliseerida. Kes teeb seda, elades end välja ajalehe kommentaariumides, kes haarab aga ohjad ja teeb ka päriselt midagi muutuste hüvanguks. Eks kuule ju ikka ja jälle, kuidas üks või teine midagi korda saadaks, kui vaid ainult…

Esimest korda Kuressaare linna ajaloos on linnakodanikul võimalik otsustada, mida hakata peale ühe killukesega linna eelarvest. Inimesed on kaasatud.

Muidugi on inimesed kaasatud ka muudel aegadel, pruugib vaid tahtmist ja pealehakkamist näidata ja mitte suhtuda toimetamistesse tingimuslikult ning asjad saavad tehtud. Aga just see viimane, tingimuslikkus, on see, mis ei lase mugavustsoonist välja.

Märgiline nähtus, oluline verstapost

Alati on mingi põhjus, probleem, miks mitte midagi teha, miks mitte olla kaasatud, kui selleks võimalus antakse. Vägisi ei saa aga kaasata mitte kedagi.

Linna kaasav eelarve on vägagi tervitatav märgiline nähtus ja oluline verstapost, sest olgem ausad, kui üldjuhul on kodanike side omavalitsuses sündivate otsustega pigem üpris pinnapealne, siis nii otsest võimalust mõjutada linna ressursse pole varem eksisteerinud.

Kaasamisest on saanud viimastel aegadel moesõna – kõik tegelevad kaasamisega, samas sellele sageli mingit reaalset sisu loomata.

Mulle meeldib mõelda, et see pole lihtsalt ühekordne kaunis PR-žest, vaid Kuressaare linnajuhtidele läheb ka tegelikult korda, et mis iganes idee kaasava eelarve kasutamiseks ei kooru, jätkub säärane praktika ka tulevikus.

Palju suurem mure on aga sellega, kas linna inimesed vaevuvad nüüd, kus selleks on võimalus antud, oma ideede ja mõtetega reaalselt panustama või taandub see valdavalt nurinaks selle ümber, kui vähe seda raha ikkagi jagamiseks antakse.

Osalemine on see, mis loeb

Möönan, et see summa võiks tõesti olla ju ka 1% linna eelarvest, mitte vähem kui 2 promilli nagu praegu, aga linnavalitsejate seisukohast on keeruline usaldada nii suurt summat inimeste hooleks, kes ehk ei mõista palju väiksemalegi rahale mõistlikku rakendust välja mõelda. Ja usaldust on valitsejate ja kodanike vahele vaja nii kui õhku.

Legitiimsust loova usalduseta pole võimalik valitsemine ega ka linna areng.

Valitsejatel on moraalne kohustus toimida nii, et nende tegevusest saadaks aru kui millestki, mis kohalikku elu edasi viib, mitte seda ei pidurda. Et nende tegevus on suunatud inimeste heaolu parandamisele. Inimeste asi on seda mõista.

Sestap oleks tõeliselt meeldiv näha Kuressaare elanike aktiivsust nii ettepanekute esitamisel kui ka nende poolt hääletamisel, et kaasavast eelarvest võiks saada üks tore edulugu, mis annaks järgmistel aastatel linnavalitsusele eelarvet planeerides alust seda juba suuremates proportsioonides korrata.

Elu ei muutu mitte kuskil paremaks üleöö – tänavatesse tekivad ikka augud ning nende lappimiseks napib teinekord vahendeid; samuti leidub alati kuskil mõni koht, kus võiks ka mänguväljak olla, või jupp kõnniteed, mis seni pole takistanud punktist A punkti B liikumist.

Pelgalt nurisemisega, millele tegevust ei järgne, ei lahenda siin elus praktiliselt mitte ühtegi probleemi. Teeb lihtsalt tuju kehvaks ja aitab ehk hetkeks pead ventileerida.

Seepärast on igaühel võimalik nüüd tõestada, kas temas on ainest, kasutamaks võimalust teha oma elukeskkonna jaoks 30 000 euro eest midagi sellist, mis elu Kuressaares paremuse suunas liigutaks, ja kas see mõte ka teistele tegelikult korda läheb.

Kõigest kaasamisest üksinda jääb väheks, osalemine on see, mis loeb.

Priit Pruul
mandril elav saarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 252 korda, sh täna 1)