Meri annab, meri võtab (8)

Autor:
Toomas Kasemaa
– 10/04/2014Rubriik: Arvamus

Saarlased on siinsetel kallastel elanud aastatuhandeid ja meil on tekkinud merega oma suhe. Merd peab armastama, austama ja vahel ka kartma hirmu tundmata. See on sajanditepikkune teadvuslik ja kultuuriline suhe, mida kõige paremini iseloomustab vana ütlus: “Meri annab, meri võtab.” Nüüd on meri nõudnud järjekordse inimelu, seekord väga noore.

Nagu vahel juhtub, nii oli ka siin juhtunu lõppfaasis asjaga seotud terve hulk inimesi, kes siiski ei suutnud abivajajat aidata. Kõigil neil oli jõuetustunne. Osal ei olnud sobilikku varustust, kellelegi oli kohalejõudmise aeg liiga pikk ja osa kogukonnast ei olnud asjast teadlikud, kuid siiski valmis appi tõttama.

Ees on arutelude ja otsuste langetamise aeg, kus tuleb selgitada, kas elada vana moodi edasi või midagi muuta. Muutmise viise on mitmeid, otsuseid on erinevaid ja meie valida on võimalus, et meri annaks rohkem kui võtaks.

Süüdistamisest pole abi

Edasi ei vii selles olukorras erinevate osapoolte süüdistamine, mõningate päästevahendite vastandamine ja seniste tegijate tembeldamine. Kõik on toimunud ju poliitilisi suuniseid, senist parimat praktikat ja olemasolevaid vahendeid kasutades. Selleks, et minna edasi, ei saa teha samme tagasi – merelisi tegevusi keelustades ja üksikisikut hukka mõistes asjaoludes, mis sõltusid paljudest faktoritest ja inimestest, tihti meist kõigist.

Igas päästeahelas on oluline teavitamise kiirus – kui ruttu jõuab informatsioon juhtunust päästeüksuseni. Sellega on tööd tehtud ja üle-eestilise hädaabinumbri 112 süsteem toimib. Siin on küsimus tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud lähenemises.

Soovin, et otsustajad kiirendaksid ühe helikopteri Kuressaarde ümberpaiknemist, mis oleks siin alaliselt.

Kodanikuühiskonnas on olulised inimeste omavahelised suhted ja teavitamise võimalusi peaks olema erinevaid. Ühelt poolt kogukonna liikmel kohaliku päästeüksuse otseteavitamise võimalus, samas tundmatus keskkonnas viibijal võimalus helistada üleriiklikul numbril. Usun, et inimesed vajavad mõlemat võimalust ja selline korraldus võib päästa tulevikus nii mõnegi elu. Olen varem vastavaid ettepanekuid teinud ja kohalik häiretelefon töötas 112 kõrval Eestis viimasena. Kuid mis teha, tihti jõutakse mõne teemani tagasi ringiga.

Päästeüksustel võiks olla mitmekesisem varustus. Kõiki olukordi ei saa lahendada piltlikult öeldes ainult tuletõrjeautoga vett pritsides. On ju näiteks merereostuse tõrjel, mereõnnetuse korral või päästmisel õhukeselt jäält vajalikud hoopis teised vahendid. Sama kehtib vabatahtlike kaasamise korral. Nad on valmis ihu ja hingega abiks olema – õlireostuse korral merelindude pesemisest kuni päästejuhtumi korral inimelude päästmiseni.

Vabatahtlikud vajavad lihtsalt väljaõpet ja kaasamist parimal viisil. Tihti jäävad sellised kogukonnaliikmete poolt päästetute juhtumid nende endi teada. Vahel on see ka kõigile osapooltele juhtunust ülesaamiseks kõige parem.

Kopter Kuressaarde

Kiireim ja universaalseim vahend merepäästetöödel on helikopter. Seda nii lennuulatuse kui ka kohalejõudmise aja poolest. Seetõttu soovin, et otsustajad kiirendaksid ühe helikopteri Kuressaarde ümberpaiknemist, mis oleks siin alaliselt.

See on oluline mitte ainult rannaäärseks päästetegevuseks, vaid ka Eesti rahvusvaheliste kohustuste täimiseks. Eesti on võtnud endale mereriigina kohustuse tagada merepäästealane valmidus Liivi lahel ja Läänemerel. Lisaks on helikopter tihti asendamatu kriitiliste haigete transportimiseks Kuressaare haiglast regionaalhaiglatesse ja kiirabiteenuse korraldamiseks väikesaartel. Kiirabialast tegevust tuleks aga lähitulevikus õigusruumis kuidagi lahti kirjutada.

Peamine eesmärk on luua päästesüsteem, mis on lihtsalt mõistetav, tehniliste vahenditega tagatud, ühiskonda kaasav ning mis peamine – abivajaja jaoks usaldusväärne ja turvatunnet tagav. Sest oluline ei ole päästetud inimeste arv, vaid nende inimeste arv, keda ei suudetud päästa.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 184 korda, sh täna 1)
Jaga